Põgenik

PiibelRedigeeri

51 Ja Jeesusele järgnes keegi nooruk, kes oli särgiväel.
52 Ja nad püüdsid teda kinni võtta, aga tema jättis linase särgi ja põgenes alasti.


ProosaRedigeeri

  • Siiski tegi tema, Juhan, tookord õieti, kui kandis oma kompsud künna ja kadus, just enne kasakate kohalejõudmist, vallakirjutaja aga, vääriti, jäi paigale ja hooples: "Tõmban särgigi rinna eest lahti, las lasevad, sunnikud!" Tõmbaski, ja sunnikud lasksid, ja jälle oli üks tubli mees vähem. Aga Juhan oli vastanud: "Ei hakka mina oma elunatukest neile väljapigistamiseks jätma, lähen sinna, kus ainult halli kurge näeb." Läkski. Hallide kurgede juures oli vaikne olla. Ta keetis libedast lutsukalast leent, ja vahel olid ööd juba nii vilud, et leem hangus süldiks. Magas küna põhjas heintel ja ei tundnud kääride kriginat peas, nagu seda oli paari viimase aasta kestel pahatihti juhtunud. (lk 12-13)


  • "Tere, Kolmapäev! Ole hea ja näita mulle teed Pühapäevamaale!" Kolmapäeval oli aga kibekiire tegemine. Ta püüdis parajasti üht väikest vasikat, kes karjakoplist minema oli lipsanud ning nüüd omapead ringi hullata tahtis.
"Tule aita see väike vissi karja juurde ajada," sõnas Kolmapäev, "siis on mul aega sinuga juttu vesta." Koos saidki nad väikese põgeniku kätte. Kolmapäev kiitis Jussikese väledust ja ütles:
"Pühapäevamaale on veel nelja päeva tee, aga mine Neljapäeva juurde, tema tunneb seda teed paremini." (lk 13)


  • Mida lähemale naksitrallid linnale jõudsid, seda tihedamaks muutus liiklus. Peamiselt hakkasid nüüd silma põgenikud, kes rotihirmu tõttu olid linnast lahkunud. Küll üksikute perekondade, küll tervete vooride kaupa astusid nad vaevatuna mööda maanteed, kandes käe otsas või turjal igapäevaseid tarbeasju, mis kiiruga olid pampudesse kokku seotud. Paljud põgenikud olid väikeste lastega, paljud olid põgenemisähmis ka ebavajalikku kraami kaasa haaranud ja nägid nüüd vaeva oma põrandalampide, seinavaipade ja lillepottidega.
Iga kord, kui auto põgenikest mõõdus, kõlas läbi lehtri Kingpoole võimukas hüüd:
"Tee vabaks kassidele!"
Tore oli vaadata, kuidas inimeste näod selle peale selginesid ja lausa särama lõid. Nii suured kui väikesed lehvitasid autole ja kassikarjale rõõmsalt järele ning enamik põgenikest otsustas sealsamas kohe linna tagasi pöörduda.
"Kui suurepärane on olla vabastaja," õhkas Sammalhabe õndsalt. (lk 187)