Käärid

Käärid on kahe samal tasandil teineteisele vastu liikuva teraga käsitööriist, mida kasutatakse õhukese või peenikese materjali (esemete) lõikamiseks.

Artemisia Gentileschi, "Simson ja Delila" (1630ndad)

Sarah Miriam Peale, "Mary Leypold Griffith (1838-1841)"

Proosa

• [Joosep Toots:] Õigus, mõnikord leiavad otsijad, aga seejuures peab oskama otsida; kui kellegi silmaring kaugemale ei ulatu kui üle pikerguse laua, siis peab ta rahule jääma kääridega ja niidirolliga nr. 40. Pärleid ei leita pühkmekastist ja palmipuud ei kasva läve kõrval — ennem läheb rätsep läbi nõelasilma — neid leitakse peale pikka ja vaevarikast teekonda.
  • Oskar Luts, "Suvi" (1987), lk 108

• Tiiger oli Pipi kleidi alt lõhki rebinud. Pipi silmitses räbalaid ja küsis:

"Kas kellelgi on kääre?"

Preili Paulal olid käärid olemas, ja ta polnud enam Pipi peale vihane.

"Võta, vapper tüdruk," ütles ta Pipile kääre ulatades. Pipi võttis ja lõikas kleidisaba tüki maad ülaltpoolt põlvi maha.

"Nõndaks," lausus ta rahulolevalt. "Nüüd olen ma veelgi peenem. Väljalõige üleval ja väljalõige all, teist sihukest mõlemast otsast peent daami polegi olemas."

Ta astus minema nii elegantselt, et põlved lõid iga sammu juures kokku.

• Astrid Lindgren, Pipi Pikksukk (raamat), rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 152

• "Miks mehed naisi kardavad?" küsisin ma ühelt oma meessoost sõbralt. (Mulle meeldib see imeline retooriline võte, "üks mu meessoost sõber". Seda kasutavad sageli naisajakirjanikud, kui tahavad öelda midagi eriti õelat, kuid mitte selle eest ise vastust anda. Samuti annab see inimestele teada, et sul on meessoost sõbrad, et sa ei ole üks neist tuldpurskavatest müütilistest koletistest, Radikaalsetest Feministidest, kes jalutavad ringi, väikesed käärid peos, ja virutavad meestele sääreluu pihta, kui nood teile uksi avavad. "Üks mu meessoost sõber" lisab ka - olgem ausad - väljendatud arvamustele täiendavat kaalukust.)
  • Margaret Atwood, "Meeskarakteri kirjutamine", loeng Waterloo Ülikoolis 9. veebruaril 1982; taastrükk kogumikus "Second Words: Selected Critical Prose" (1982), lk 413.

Luule

Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita.
Tantsu laidavad, kel saapad narrid,
kangeid vürtse need, kel maokatarrid,
viiulit, kel sõrme otsas villid,
maalikunsti, kellel tuhmid prillid,
mõõka irvitavad nürid käärid,
värsket noorust hambutud megäärid,
kes ei tunne mee ja pipra vahet,
muidugi näeb peenes maitses pahet.

• Betti Alver, "Pahed" kogus "Tolm ja tuli", lk 29

Ma näen eeslit ja kääriteritajat,
eilset kääriteritajat.

Tahk tõusnud on kuuks.

Ja käärid: rätsepa ja rätsepa
ja rätsepate-rätsepa
tuhanded käärid?

Tahk tõusnud on kuuks.

Kääriteritaja laulab,
eesel kuulab
ja käärid vaikivad.

• Kalju Lepik, "Lili Marlen" kogus "Muinasjutt Tiigrimaast" (1955)

kuskil keegi tahta võibki kääre
narmaiks teha meie elu lõngu
ikka jäävad meile sitked köied
mille najal juuri alla võtta
võtta kasvu üle halli kivi

• Aidi Vallik, "Viies vannu õigust raskel meelel". Kogust "Ristsõna". Tallinn: Tuum, 2001, lk 17

Parv modelle maandub kriisates baari,
et veel kord rõhutada, miks ma vahel vihkan
elu selles linnas. Nad sädelevad, kiiskav käärikamp.
Ma ei tea, kuidas näha välja nii, nagu saaksin endaga hakkama.

• Cristin O'Keefe Aptowicz, "Firma pühadepeol" ("At the Office Holiday Party"), kogust "Everything is Everything", Write Bloody Publishing, 2010