Modell

Alfred Stevens, "Kunstnik ja tema modell" (1855)

Elisabeth Pillard, "Naiskunstnikud" (1886)

Carl Schweninger noorem (1854–1912), "Kunstnik ja tema modell", s.d.

Proosa

• [Vürst Aleksander Romanov:] "Õnnelik kunstnik, kellel on jumalik modell," ütles vürst. "Aga üksnes minu silmale määratud."
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 27

• Ta joonistab... Lihtsas selguses ja karguses kinnitab ta lehele poisi kuju, kõhna näo, kudede pinge kaotanud käsivarred, põllutööst korbased, rammetud käed kodukootud, narmendava džellaaba voltides. Loomise kõrgpunktiks kujunevad noore berberid suured ja ilusad silmad. Nende pärani silmade sügavusest loeb kunstniku intuitsioon, tema peenetundeline hing nagu raamatust poisi kogu sisemaailma. Neist silmadest hõõgub kõigutamatu usk Allahi kõikvõimsusesse, samas ka saatuse paratamatusesse, mis on teda nüüd seadnud vastamisi väärusulisega, rahaka eurooplasega. Tõetruult märgib Viiralt nooruki pilgus avalduva umbusu ja koguni kurbuse tema, võõra naatsaretlase pärast.

Ent kõik need tunded kokku, mis nooruki silmades kajastuvad, hõljuvad iseäraliku, suure ja allergilise väsimuse taustal. Selle spetsiifilise, arstile tuntud väsimuse taustal, mis pärast kahenädalast tähnilise tüüfuse neljakümnekraadise palaviku käes lamamist hoiab inimest veel kaua oma köidikuis.

Teadlikult või mitte, tahes või tahtmata, jäädvustas Eduard Viiralt berberi poisi portreesse äsja Typhus Exantematicust põdenud inimese kliinilise pildi. (lk 279)

• Vaata, üks neist läheneb sulle parajasti kõhkleval sammul. Arglikult astub ta sinu ette... Ta nägu on küntud näljast ja pisaratest. See on kartlik berberi naine, kaelas hõbelitrid ja nahast kotike Koraani salmiga kurja silma vastu. Tal on kerjakott vöö ümber seotud ja maisest varast pole tal enam muud, kui keha kattev rüü, hõbedast käevõru ja sall peas, mida ta pole veel harjunud linnaemandate kombel näo ette tõmbama. Elu on talle armetult valu teinud, kuid oma saatus tuleb Allahilt alandlikult vastu võtta. Tänulikult tuleb haarata ka see and, mille võõras naatsaretlane talle ulatab sõbraliku naeratusega, seesama, kes tema kuju kärmesti paberile võlus. "Ole õnnistatud, hea võõramaalane, Allah silugu su teed!" (lk 281)
  • Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997

• Käeulatuses, nägusal vanal laual seisis valge pea, mille ta hiljuti oli valmis saanud. Modell oli väga puhas ja väärikas vanamees. Tal oli hõre juukseude, peaaegu nagu härmatis, kuid Pauline jättis selle ära ning pea oli paljas — pea, mille voolimine oli talt palju vaeva nõudnud. See oli äratanud temas kummalist huvi. Vanamehe pea, huvitav peakuju, kummalise vormi võtnud luu. Inimkolp — geniaalne kunstiteos. Kuju laup oli massiivne, lai, kondine. Ninajuur lai, kuid nina võrdlemisi lame; tugev nina. Pilk tõsine, kulmud tugevad ja selge joonega, suul kerge üllatusvari, üllatusest toibumise ilme. Pauline oli tegelikult tahtnud edasi anda üht kindlat emotsiooni, hirmu, kuid samal ajal ka selle trotsimist, isegi mitte naha pinnal tunnistamist. Pauline libistas käe üle pealae, üle näo. Külm tina. Külm nahk. Ta surus oma põse vastu pealage. Valmis töö. (lk 61-62)
• Aastate eest, kui Pauline alles Londonis õppis, poseeris ta ühes joonistustunnis. Üliõpilased visandasid päid, torsosid. Nende õpetaja oli suur, karvaste käsivartega keskealine mees. Ta oli kummaline inimene: sõnaosav, vaidlushimuline ja tohutult andekas. Ta loksutas alati kohvi põrandale, raputas tuhka igale poole. Pauline istus liikumatult üliõpilaste keskel. Ta polnud ei arglik ega kohmetu. Tema ükskõiksus muutis ta haavamatuks... Õpetaja nimi oli Julius. Pauline istus vabalt ja õpetaja püüdis talle leida õiget poosi, pööras ta nägu kord üht-, kord teistpidi. "Jäägegi nii. Ärge meie tööd keerulisemaks tehke," ütles ta. Ta seisis teisel pool vaikides töötavaid üliõpilasi, suitsetas ning jälgis Pauline'i üksisilmi. Tal oli suur, saamatu, kaunilt kohmakas keha. Õpetaja ei rääkinud kunagi kellegagi üksikult, ei võtnud kunagi vaevaks kellelegi silma vaadata. Pauline armastas teda hooti, kujutles teda põlvitamas enda ees, oma põlvi suudlemas ühel dekadentlikul maalil nähtud poosis... ning ennast mitte midagi taipavana läbi poolsuletud laugude tema peale alla vaatamas. Midagi sellist aga ei juhtunud. Kord näis Pauline'ile, et mees kavatseb teda emmata - nad olid millegipärast ainult kahekesi stuudios —, Pauline elas läbi kohutava, õudse hetke, mil ta oli kindel, et mees kavatseb teda emmata, nägu tema vastu suruda, suured käed metsikult Pauline'i juustes... Kuid mees tõmbas vaid sahtli lahti ja selles veeres midagi kolinal laiali. Pauline väljus kergendustundega, ta oli nutma puhkemas ja tundis end taas täielikult iseendana. (lk 63)
  • Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71

Luule

Parv modelle maandub kriisates baari,
et veel kord rõhutada, miks ma vahel vihkan
elu selles linnas. Nad sädelevad, kiiskav käärikamp.
Ma ei tea, kuidas näha välja nii, nagu saaksin endaga hakkama.

• Cristin O'Keefe Aptowicz, "Firma pühadepeol" ("At the Office Holiday Party"), kogust "Everything is Everything", Write Bloody Publishing, 2010