Käevõru

Proosa

Käevõrude peaosa moodustasid hindamatud vanaaegsed kameed. Briljantide väärtus iseendast polnud kuigi suur, kuid omapärase harukordse töötluse tõttu õukondlased mitte üksnes ei ihaldanud neid endale, vaid olid tänulikud ka lihtsalt selle eest, kui võisid neid kuninganna randmetel silmitseda. Päevadel, kus kuninganna käevõrusid kandis, tähendas suurt soosingut, kui tohiti neid imetleda kuninganna kätt suudeldes.

Õukondlaste seas oli käibel isegi omamoodi galantne kõnekäänd, et käevõrud poleks midagi väärt, kui nad õnnetuseks poleks kuningannataolise naise kätel. Sellele komplimendile langes osaks au, et see tõlgiti kõikidesse Euroopa keeltesse. Sel teemal liikus ringi rohkem kui tuhat ladina- ja prantsuskeelset distihhoni.

Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 380

Luule

Ilus on Su käevõru, ehitud tähtedega ja
täidlikult sepistatud musttuhandevärviliste
kalliskividega. Kuid mulle ilusam on Su
mõõk oma välgukaarega nagu Višnu
jumaliku linnu laiali tiivad, täiuslikult
tasakaalus päikeseloojangu vihases
punases valguses.
/---/
Ilus on Su käevõru, ehitud tähiste kalliskividega,
aga Su mõõk, oi kõue isand, on sepistatud
ääretu iluga, jube kaeda või mõelda.

Rabindranath Tagore, "Ilus on su käevõru" kogus "Gitandžali", tlk Uku Masing, 2006, lk 82