Briljant

Proosa

Äkki ütles Klavdia Ivanovna puise, ükskõikse häälega:

"Ma õmblesin oma briljandid tooli polstrisse."

Ippolit Matvejevitš jäi vanaeidele otsa vahtima.

"Missugused briljandid?" küsis ta masinlikult, kuid järsku taipas. "Kas neid siis tookord, läbiotsimise ajal, ära ei võetud?"

"Ma peitsin briljandid tooli sisse," kordas vanaeit kangekaelselt.

Ilf ja Petrov, "12 tooli". Tõlkinud Harald Haug. Tallinn: Tänapäev, 2005, lk 24

Isal oli viiul käes. Ma ei märganudki, millal ta oli selle võtnud. Näis, nagu oleks see ise seinalt tema käte vahele hüpanud.

"Näiteks see pala kontserdist number kaks. Re-minoor. Kõige viimane moment. Mustlasvariatsioonid. Need on briljandid."

Ning isa hakkas neid briljante lennutama. Need, mis algul maha langesid, olid pisukesed, lihvimata, ja nende nimi oli pizzicato. Isa pildus neid istudes. Hiljem tuli suuremate ja hiilgavate järg. Isa seisis juba, ning mulle näis, et ta pole end ise sirgu ajanud, vaid tooli vedrud on ta keset tuba paisanud. Briljandid lendlesid rohelises valguses, variatsioonid, variatsioonid, mina aga langetasin pea ja tõmbusin kössi, et briljantvariatsioonid mind ei vigastaks. Ent siiski põrkasid üksikud kivid oma teravate servadega vastu mu selgroogu, ma tundsin erutaval külma, minu isa oli pururikas, tal oli rohkem briljante kui Nepaali maharadžal. Ka tema hõljus nende seltsis rohelises toas. Ta nõtkutas ennast, ta oli meeletu.

Antanas Škėma, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, Loomingu Raamatukogu, nr 20–22, 1992, lk 20

Briljant on nagu kobarprisma. Briljanti tungiv valgus põrkub selles rikošetiga, peegeldub selle tagapinnalt ja pillub värve heldemalt kui tavaline klaasprisma. Osav teemandilihvija paneb valguse kivi paljudes tahkudes sähvima ja nurga all kivist välja kiirgama. Pöörake briljanti pihus, ja te näete üht puhast värvi teise järel. Vaheldusrikkus on see, millega mateeria elus asju õnnistab. Me näeme elu energiat, liikumist ja vahelduvaid värve, mis on vangistatud väikese briljandi ahtrasse ruumi, mis kiiskab ühel hetkel otsekui neoon ja heidab järgmisel välja valgussaableid. (lk 316)
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005