Mitmekesisus

(Ümber suunatud leheküljelt Vaheldusrikkus)

ProosaRedigeeri

  • Puhas mõistus jääb alati puhtaks mõistuseks, millised meelelised aistingud seda ka kõrvale ei kallutaks; südame energia jääb alati üheks ja samaks vapruseks, s.t. vooruseks, milliste objektide peal seda siis ka treenitud poleks. Niisiis püüdleb tõenäoliselt ka siin suurim mitmekesisus ühtsuse poole, ja kõikehõlmaval loodusel on eesmärk, kus ta ühendab kõik mitmekesiste olendite püüdlused, kogudes kogu maailma õied nii-öelda kokku ühte aeda.
    • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019, Esimene raamat, lk 30


  • Kaktusi on merisiilikute, kurkide ja kõrvitsate, küünlajalgade, anumate, nelinurksete preestrimütside ja ussipesade sarnaseid; nad võivad olla kaetud soomuste, näsade, karvatuttide, küünte, soolatüügaste, tääkide, türgi mõõkade ja taevatähtedega; on maadligi ja pikaks veninuid, ogalisi nagu odameeste malev, lõikavaid nagu mõõkadega vehkiv eskadron, on tünnakaid, puukujulisi ja kortsusnäolisi, löövetega kaetuid, habetunuid, tusaseid, süngeid, karuseid nagu kännustik, punutuid nagu korv, kasvajate, elajate ja sõjariistade sarnaseid; kaktused on kõige mehisemad kõigist seemneid külvama kutsutud ja seatud taimedest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli).


  • Üks mu vanemaid sõdu käib eristuse vastu mõtete ja tunnete vahel [---], mis on tegelikult kõigi antiintellektuaalsete vaadete alus: süda ja aju, mõistus ja tunded, kujutlus ja otsustusvõime. Meil on enam-vähem samad kehad, kuid väga erinevad mõtted. Ma usun, et me mõtleme märksa enam vahenditega, mida meile pakub meie kultuur, kui oma kehadega, ja sellest tuleneb mõtlemise palju suurem mitmekesisus üle maailma. Mõtlemine on tunnete vorm; tunded on mõtlemise vorm.
    • "Susan Sontag: The Rolling Stone Interview", Jonathan Cott (1978; ilmus 4. oktoobril 1979)


  • Juri Lotman iseloomustab oma hilisemates töödes semiosfääri (semiootilist ruumi) ühtse mehhanismina, mis moodustub keelte ja tekstide mitmekesisusest. Need on üksteisega dialoogilises kommunikatsioonis, mis lubab semiosfääri kirjeldada kui intellektuaalset subjekti. See on kontiinum erinevaid tekste ja keeli, see on pidev erinevate teoreetiliste lähenemisviiside piiride tuvastamine. Omavahel lõikudes tekitavad need aga lugejas uusi tähenduslikke tervikuid ja see ärgitab teda suhtlema nii teksti kui iseendaga. (lk 192)
    • Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)


  • "Venelase" konstrueerimine ühtse massina on mugav kõigile osapooltele. Tegelikult on eestivenelaste seas eksisteeriv arvamuste mitmekesisus hämmastav. Ma pakun välja, et pole ühtegi küsimust või teemat (peale otseselt eksistentsialistlike muidugi), mille kohta me saame väite, et "venelased arvavad niimoodi".



  • Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.