Naist määratletakse ja eristatakse mehe suhtes ja mitte meest naise suhtes. Naine kui ebaoluline vastandub olulisele. Mees on subjekt, absoluut; naine on Teine. (Sissejuhatus, lk 15)
Subjekt teadvustab end üksnes teisele vastandudes: ta püüab end maksma panna olulisena ja määratleda teist kui ebaolulist, kui objekti. (Sissejuhatus, lk 16)
Naise probleemiks on konflikt end olemuslikuna manifesteeriva subjekti põhinõudmiste ja olukorra vahel, mis taandab naise ebaoluliseks. (Sissejuhatus, lk 31)
Nii ei olnud patriarhaadi võit mingi juhuse ega vägivaldse revolutsiooni tulemus. Inimkonna algusaegadest peale on meeste bioloogiline eesõigus võimaldanud ainult neil end sõltumatute subjektidena maksma panna; nad pole eales loobunud sellest privileegist; nad andsid end küll osaliselt Looduse ja Naise võimusesse, kuid võitsid hiljem oma rolli tagasi; et naine oli määratud etendama Teise rolli, siis oli talle antud ka ebakindel võim: orja või iidolina pole naine eales saanud valida oma saatust. (Ajalugu, lk 69-70)
Niipea kui subjekt püüab end teostada, vajab ta enese piiritlemiseks ja eitamiseks Teist: ta küündib iseendani üksnes võõra reaalsuse kaudu. Seepärast ei paku elu kunagi täiust ja rahu, vaid on millegi puudumine ja liikumine, elu on võitlus. Inimese vastas on loodus, mida ta püüab valitseda ja endale allutada. Kuid loodus ei suuda tema soove täielikult rahuldada. Loodus toimib kas pelgalt abstraktse vastasena või võõraks jääva takistusena; ta alistub passiivselt inimese soovidele ja laseb tal endaga samastuda. Inimene valitseb loodust üksnes teda enda huvides kasutades, seega teda hävitades. Mõlemal juhul jääb inimene üksi; ta on üksi kivi puudutades ja üksi puuvilja süües. (Müüdid, lk 133)
