Revolutsioon

Revolutsioon on kvalitatiivne muutus kultuuris ja ühiskondlikus elus, eeskätt poliitikas, plahvatuslik üleminek ühelt kvaliteedilt teisele. Poliitiline revolutsioon on murranguline, pöördeline periood ühiskonna ja riigi ajaloos, plahvatuslik üleminek ühelt ühiskondlik-poliitiliselt korralt teisele. Sellega kaasneb riigipööre või selle katse.

Bastille' lammutamine. Hubert Robert, 1789

Adele Kindt, "Episood 1830. aasta revolutsioonist" (1830)

Proosa

• Kõige kurvem, mida Prantsuse revolutsioon meile kaasa tõi, on kahtlemata see, et igat mõistlikku ning jumala ja õigluse nimel esitatavat nõuet mässueoks peetakse.
  • Georg Lichtenberg, rmt: G. C. Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 26

• Vahendeist, millega saavutatakse revolutsioon, ei piisa selle kinnistamiseks. Peeter I on ühtaegu Robespierre ja Napoleon (kehastunud revolutsioon).
• Les moyens avec lesquels on accomplit une révolution, ne sont plus ceux qui la consolident. — Pierre I est tout à la fois Robespierre et Napoléon (La Révolution incarnée.)
  • Aleksandr Puškin, "Aadlist"

• Eesti töörahvas ei nõua mitte rahvusliku separatismi, vaid ühe proletaarse revolutsiooni eeskava punkti teostamist: rahvavõimulise Eesti kuulutamist ise­seisvaks vabariigiks. Küllalt on eesti rahvas 700 aasta kestel kannatanud Saksa ja Vene saagitsejate ja võimupidajate all. Küllalt on eesti rahva pojad maailmasõjas ohvreid toonud asja eest, mis nende oma ei ole olnud. Nüüd näib rahvusvaheline tund löönud olevat ka eesti vägistatud rahvuse vabastamiseks, aeg kätte jõudnud meie seitsmesaja aasta eest katkestatud rahvavõimulise riikliku arenemise jätkamiseks. [---] Soome lahe kummalgi rannikul on mõeldav Soome ja Eesti vabariikide lepingu­pärane reaalunioon kummagi rahvaesinduse soovil ja rahvusvaheliselt kindlustatud rahvahääletuse eeldusel.
  • Gustav Suits, "Eesti Töövabariik. Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses", 1917, rmt: Gustav Suits, "Vabaduse väraval", 2002, lk 83, 93

• Kahest kalduvusest sünnib iga rahva ajalugu: alalhoidlikust ja uuenduslikust. Perioodiliselt pääseb üks neist teise üle võimule. Varsti aga vahetavad nad jälle osasid. Kummalgi on oma ülesanne, oma õigustus; üks on ilma teiseta mõeldav niisama vähe kui magneti positiivne poolus ilma negatiivseta. - Kui tihti ei vaielda selle üle, kumb õigem on, kas evolutsioon või revolutsioon. Missugune tühi töö ja vaim unärimine! Kumbki on "õigem" omal ajal. Rahulikus arenemises kasvavad ja küpsevad teatud vastuvõetud ideed; neid tehakse elus tõeks viimse võimaluseni, kõik töötatakse ilusalt peenikeselt, korralikult läbi. Aga kui sarnane ilus, peenike, korralik arenemine väga kaua kestab, tuleb viimaks silmapilk, kus arenemisest enam juttugi olla ei või, vaid ainult lubjanemisest ja mülgastumisest. Evolutsioon arendab korra vastuvõetud ideesid, ta ei loo aga ühtegi uut. Seda suudab revolutsioon. (lk 216)
• Seltskond ei tee kunagi revolutsiooni - see on seltskonnavastane nähtus. Seltskond areneb rahulikul, evolutsioonilisel teel ja kaitseb esiisade pärandust vaimlises ja ainelises mõttes. Kui seltskond terve ja tugev on, saab ta selleks loomulikuks vastupanijaks, mis uuenduste kiirsõiduvankrit nii pöörase rutuga edasi kihutamast keelab, et ta omaenese hoo pärast end puruks jookseks. Seltskond esindab pääajude vastutöötavaid tsentreid, ilma milleta kõik inimese tegevus ainult joobnu jaburdamiseks muutub. — Aga seltskond peab ka vaimliselt nii painduv ja vastuvõtlik olema, et revolutsiooni positiivse tuuma ja uute ideede seemnest üles kasvatada uus poliitiline ehk seltskondline korraldus. Alalhoidlikul seltskonnaklassil pole revolutsioonis sugugi mitte vähem tähtis osa kui edasitormaval revolutsioonilisel hulgal. Otse selle vastu tõendan ma: revolutsiooni lõplik õnnestumine ehk nurjaminek oleneb kõigepäält sellest, kui terve ja iseteadlik ning ühtlasi kui arenemisvõimuline ja vaimlistele huvidele vastuvõtlik on alalhoidlik klass. (lk 218)
  • Helmi Neggo, "Tagasi vaadates", Tallinna Teataja, 28. märts; Postimees, 30. märts 1918; rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013

• Tollal märatses Peterburis äge koolerapuhang, igal tänaval oli näha desinfektsioonikatlaid, loendamatud surnuvankrid veeresid mööda, suured müürilehed keelasid tsaari nimel Neeva vett joomast. Algul oli jube, ent varsti harjusin sellega. Raskem aga oli harjuda pingelise õhkkonnaga, mis linnas valitses. 1905. aasta revolutsioon oli veriselt maha surutud, kuid paadunuimadki reaktsionäärid teadsid täpselt, et see oli vaid hingetõmbeaeg. "Kümne, kaheteistkümne aasta pärast läheb uuesti lahti" — nii oli üldine arvamus. Juba tollal aimasid need inimesed oma hukku, nende julmus tuleneb surmahirmust. Kõik oli ohtlik. Iga raamat, iga sõna, isegi värvid. Suveteatris andis etendusi mingi Austria trupp, viimaseks numbriks oli tollal uudne apašitants. Kui tantsupaar, mees ja naine, lavale ilmus, tardus kogu saal, peaaegu võis kuulda, kuidas inimesed hinge kinni hoidsid: tantsijad kandsid leekivpunaseid kostüüme. Jutt vaikis, vene daamide kanged parfüümid ei levitanud enam lõhna, hakkas haisema hirmu järele. Pärani silmad vahtisid lava ning kuigi oli suvi, tõmbasid naised mantli tihedalt ümber õlgade.

"Revolutsioon tantsib teie peade kohal," sosistasin mehele, tema aga vastas ägedalt: "Ole ometi vakka." Ka tema silmad jälgisid otsekui nõiutult metsikult tantsivaid punaseid kujusid laval. Kui tantsijad lahkusid, valitses surmavaikus, ükski käsi ei liikunud. Siis tõmbas elegantne Peterburi sügavalt hinge ja pöördus mondäänsesse argipäeva tagasi, väike võbin ikka veel liikmetes.

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 98

• Ma pean ütlema, et kui revolutsiooni tundemärke alles sellest leida, kui kodanikud juba üksteise vastu on astunud võitlusse, siis on see minu arvates väge pealiskaudne revolutsiooniliikumise uurimine. Revolutsioon riigis algab siis, kui hakatakse kindlate tagajärgedega pöörama riigivõimu aluseid ja laostama seda võimu. Revolutsioon on võimu laostamine ja kontrrevolutsioon on võimu ülesehitamine.
  • Konstantin Päts, "Võimuhaaramine vabadussõjalaste poolt pidi sündima lähemal ajal." Päevaleht nr 75, 17. märts 1934, lk 3

• Võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtesta revolutsiooni kaitsmiseks, revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks.
  • George Orwell, "1984"

• Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 128

• Kindlaim kinnitus naiste valitud tee õigsusele on võitlusrõõm. Revolutsioon on rõhutute pidu.
  • Germaine Greer, "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970

• Kodanik mõtleb hetkeks, et Soome väikelinnas tuleks korraldada sotsialistlik revolutsioon. Ta näeb vaimusilmas, kuidas ta ujula vallutab, karsumdi basseini kargab, lasuursinist vett lakke pritsib ja vene kirvest ujub. Pärast sööb banaane ja veeretab kuule, kuni himu täis saab. Siis sööb jälle banaane ja ujub vene kirvest ja... Kodanik ujuks ja sööks veel kaua, aga õnneks meenub talle, millega lõpevad kõik sotsialistlikud revolutsioonid. Kolme nädala pärast hakkab basseinipõrand lekkima, torudest voolab roostevett, banaanide asemele ilmuvad puhvetisse esmalt hapud õunad, seejärel kapsas ja lõpuks poolmädanenud kartul, keeglirajalt varastatakse kuulid ära, valgetele seintele kritseldatud roppused varjatakse punasest sitsist loosungitega, mis karjuvad enneolematust õitsengust. Salapärasesse squashi-tuppa rajatakse vangilaager veel enne, kui kodanik jõuab teada saada, mis ilmaime see squash ikkagi on.
• Astrid Reinla, "Kodanik naudib kevadet", rmt: "Kodanik on loll", 1994, lk 28

• Tõeline teadusrevolutsioon saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse.
  • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan", rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest" (Eesti mõttelugu 118), Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16, lk 11

• Imelik, et revolutsioonidel on ikka veel romantiline aura. Tegelikult on nad ju verised, hallid, jubedad. Ja pärast paari lõbusat lõhkumispäeva ka igavad. (lk 235)
• Revolutsiooni teoreetikud on alati kenad ja haritud inimesed, kes kujutavad ette, et kõik on kuidagi nende sarnased. Revolutsioonide läbiviijad pole kunagi kenad ja haritud inimesed. Vastupidi. (lk 256)
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA, 2017

Luule

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.

• Heiti Talvik, "Dies irae" 7 kogus "Kohtupäev" (1937)

Kirjandus

• Edmund Burke, "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega", 2008, tlk Triinu Pakk-Allmann
• Leszek Kołakowski, "Revolutsioon kui ilus haigus: arutlusi totalitarismist, vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast – aga mitte ainult", 2014, tlk Hendrik Lindepuu
• Thomas S. Kuhn, "Teadusrevolutsioonide struktuur", 2003, tlk Ruth Lias
• Charles Percy Snow, "Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon", 2017, tlk Mart Trummal