Judaism

Lette Valeska, "Meie sünagoog" (1940)

Felix Nussbaum, "Laagrisünagoog Saint-Cyprienis" (1941)

Proosa

• Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone.
  • Mary Douglas, "Puhtus ja oht", tlk Triinu Pakk, 2015, lk 128

• [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi - ateiste, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus veri välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt - juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
• [Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
• [Ljudmila Ulitskaja:] Väga tahaks mõista, kuid mitte ükski loogika vastust ei anna. Ja ristiusk ka ei anna. Ja judaism. Ja budism. Leppigem, härrased, et on palju lahenduseta küsimusi. On asju, millega peab õppima elama ja neid taluma, mitte lahendust otsima. (lk 216)
• [Ljudmila Ulitskaja:] Daniel kattis oma kehaga kinni judaismi ja kristluse vahel laiutava ületamatu kuristiku ja kuni ta elas, oli tema elu mõõtkavas kõik üks tervik, veritsev haav tõmbus kokku läbi tema olemasolu pingutuse. Küll mitte kauaks. Tema eluajaks. (lk 459)
• [Ljudmila Ulitskaja:] Mulle tundus minu kallis Daniel võidetuna. Kuna tema kavatsetud konkreetne ettevõtmine, Jaakobuse kiriku taastamine Pühal Maal, ei kandnud vilja. Nagu ei olnud seda varem, nii pole ka praegu. See püsis püsti need mõned aastad, mil ta elas seal, kuulutas jumalasõna, kiitis Ješuat selle emakeeles, jutlustas isiklikku "väikest kristlust, armulikkuse ja Jumala ning ligimesearmastuse religiooni, aga mitte dogmade ja võimu, võimsuse ja totalitaarsuse religiooni. Aga kui ta ära suri, siis osutus tema elus keha selleks ainsaks sillaks judaismi ja kristluse vahel. Suri ära - ja sild lakkas olemast. Ning ma tajusin seda kui kurba kaotust. (lk 474-475)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, 2013