Mary Douglas

briti antropoloog

Mary Douglas (neiuna Margaret Mary Tew; 25. märts 1921-16. mai 2007) oli inglise antropoloog. Eesti keelde on tõlgitud tema teos "Purity and Danger" (1966), mida peetakse üheks sotsiaalantropoloogia võtmetekstiks.

"Puhtus ja oht"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Mary Douglas, "Puhtus ja oht. Mõistete "rüvetus" ja "tabu" analüüs". Tõlkinud Triinu Pakk. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015.


  • Iseäranis lastetoas kasutatakse muganduma õhutamiseks ilmselgelt jaburaid ähvardusi ja lubadusi. Võtkem näiteks laps, kes keeldub söömast spinatit: tema kasvataja ütleb, et spinat teeb ta juuksed käharaks, aga laps ei taha käharaid juukseid. Siis otsib kasvataja abi ähvardusest: "Kui sa spinatit ei söö, ei kasva sa suureks." "Lollus puha," mõtleb laps ega lase end sundida. (lk 26)
  • Kui tabu kaitseb moraali või sündsat käitumist, võivad mõistlikudki inimesed uskuma jääda, et selle rikkumine on ohtlik. (lk 26)
  • Tabu on spontaanne kodeerimispraktika, mis paneb maksma ruumilisi piire ja füüsilisi ning verbaalseid märguandeid hõlmava sõnavara, et ohustatud suhete ümber kaitsevalle rajada. Tabu määratleb spetsiifilised ohud, mida toob kaasa koodi rikkumine. Mõned taburikkumisega kaasnevad ohud põhjustavad häda vahettegematult, üksnes kokkupuute kaudu. Kardetav nakkus laiendab ühest taburikkumisest johtuvat häda tervele kogukonnale. (lk 28)
  • Mustus, nagu meie seda tunneme, on olemuselt korralagedus. Niisugust asja nagu absoluutne mustus ei ole olemas: see eksisteerib üksnes vaataja silmades. See, et me mustust väldime, ei tulene mitte araverelisusest, veel vähem hirmust püha õuduse ees. Ka ettekujutused haigusest ei suuda ära seletada kõiki erinevaid puhastamisega või mustusest hoidumisega seotud käitumisviise. Mustus on eksimus korra vastu. Mustuse kõrvaldamine ei ole negatiivne tegevus, vaid positiivne püüd oma keskkonda korrastada. (lk 40)
  • Meie mustusevältimises ei ole midagi kartlikku ega arutut; see on loominguline tegevus, püüd suhestada vormi funktsiooniga, tekitada kogemusühtsust. (lk 41)
  • Mis tahes kultuuri põlisasukas arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad universumi väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma emakeele, ning eirame oma vastutust muutuste eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb antropoloog, kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud väärtuste mustrist. (lk 45)
  • Mõtisklus mustusest hõlmab mõtisklust korra ja korratuse, olemise ja mitteolemise, vormi ja vormituse, elu ja surma suhetest. Kõikjal, kus kujutelmad mustusest on hästi struktureeritud, paljastab nende analüüs manipuleerimise nende sügavate teemadega. See on põhjus, miks puhtusereeglite mõistmine on hea lähtepunkt võrdlevale usuteadusele. (lk 46)
  • See oli usu kriis, mis tabas neid mõtlejaid, kes ei suutnud lepitada teaduse arengut traditsioonilise kristliku ilmutusega. Usk ja mõistus paistsid lohutumalt tülis olevat, kui just usule mõnd uut valemit ei leita. Seda valemit asus otsima rühm filosoofe, kes ei suutnud enam aktsepteerida ilmutatud religiooni ega tunnistada mingeid transtsendentaalseid juhtmõtteid, saamata siiski läbi ka ilma nendeta. Nii sai alguse kristliku õpetuse ilmutatud elementide mahanülgimise ja eetiliste põhimõtete kui tõelise religiooni keskse tuuma nende asemele upitamise tänini kestev protsess. (lk 58)
  • Mingis mõttes oli maagia heebrealaste jaoks sama, mis katoliiklus protestantide jaoks: tume jama, tähendusetu rituaal, mida mõistusevastaselt peetakse võimeliseks andma tulemusi iseenesest, ilma sisima jumalakogemuseta. (lk 64)
  • Esimeseks etapiks oli maagia, teiseks religioon, kolmandaks teadus. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi hegellikku dialektikat, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda küündimatuse tõttu ja selle asendab preestrite ja poliitikute pettuse vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja antitees, religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja süntees - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi tõendusmaterjal. Frazeri evolutsiooniline skeem põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud eeldustel. Üks selline eeldus oli, et eetiline rafineeritus on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta kujutluspildi meie kaugetest esivanematest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. (lk 71-72)
  • Üldkokkuvõttes on Frazeri mõju olnud hukatuslik. Ta võttis Robertson Smithilt üle tolle kõige kõrvalisema õpetuse ning põlistas mõtlematult tõmmatud eraldusjoone maagia ja religiooni vahel. Ta levitas ekslikku oletust, nagu usuksid primitiivsed rahvad universumi mõjutatavust mehaaniliste sümbolite abil, ning veel teistki ekslikku eeldust, nagu oleks eetika primitiivsele religioonile tundmatu. (lk 79)
  • Niisiis ei ole mustus kunagi ainukordne, isoleeritud sündmus. Seal, kus on mustust, on süsteem. Mustus on mateeria süstemaatilise korrastamise ja klassifitseerimise kõrvalsaadus, kuivõrd korrastamises sisaldub kohatute elementide kõrvaleheitmine. Niisugune arusaam mustusest viib meid otsemal teed sümboolse valda ja tõotab seost selgemalt sümboolsete puhtusesüsteemidega. (lk 90)
  • Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned vihjed ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. Mitmetähenduslikke vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. Ebakõlalist kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste struktuuri modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse objektidele nimed. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja kogemusi kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem lootusi. Nii kujuneb välja konservatiivne hoiak. See annab meile eneseusaldust. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi usaldada. Me tabame end eiramast või moonutamast ebamugavaid fakte, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
  • Mis tahes klassifikatsioonisüsteem kutsub paratamatult esile anomaaliaid, ja mis tahes kultuur peab seisma silmitsi sündmustega, mis näivad tema eeldusi trotsivat. Omaenda süsteemi tekitatud anomaaliaid eirates riskib ta usalduskaotusega. Nimelt sellepärast, pakun ma, leiamegi mis tahes oma nime väärivas kultuuris mitmesuguseid abinõusid mitmetähenduslike või anomaalsete sündmustega tegelemiseks. (lk 95)
  • Meie kultuuri aluste seas leidub mugav oletus, nagu ei tunneks võõramaalased mingit spirituaalset religiooni. Selle oletuse pinnal juurdus ja vohas Frazeri grandioosne primitiivse maagia kirjeldus. Maagia eraldati hoolikalt teistest tseremooniatest, otsekui koosneksid primitiivsed rahvad puha nõiasõnu posisevatest ja imelampe nühkivatest Ali Babadest ja Aladinidest. Eurooplaste usk primitiivsesse maagiasse on viinud eksliku vahetegemiseni primitiivsete ja moodsate kultuuride vahel ning kurvastaval kombel pärssinud võrdlevat usundilugu. (lk 125-126)
  • Malinowskil oli nii originaalseid sissevaateid tavalise kõne loovasse toimesse, et ta mõjutas sügavalt oma kaasaegset lingvistikat. Kuidas võis ta viljatult isoleerida maagilise riituse teistest riitustest ning käsitleda maagiat mingi vaese viskina, mida kasutatakse elevuse ja julguse säilitamiseks heidutavate väljavaadete kiuste? See on järjekordne meeltesegadus, mille võime kanda Frazeri arvele, kelle õpilaseks Malinowski end kuulutas. (lk 126-127)
  • Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise võimalus on usklike meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline imetegija. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud eelarvamuse hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
  • Kontrast sisemise tahte ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku tardumus talumatuks ning kutsub esile uusi revolutsioone. (lk 128)
  • Protestantismi pikk ajalugu annab tunnistust vajadusest olla valvel rituaalse vormi kalduvuse suhtes tarduda ja usutunnet asendada. Üks laine reformeeritud jutlustajaid teise järel on müristanud rituaali tühja enesessekapseldumise vastu. Senikaua kui ristiusk elab, ei saa kunagi saada küllalt variseri ja tölneri tähendamissõna ülekordamisest, korrutamisest, et välised vormid võivad jääda õõnsaks ja saada pilkeks tõdedele, mida nad esindavad. Iga uue sajandi möödudes saame üha pikema ja jõulisema antiritualistliku traditsiooni pärijaiks. (lk 130)
  • ... on viga eeldada, et saab olemas olla religioon, mis on üleni sisemine, ilma mingite reeglite ja liturgiata ning seesmisi olekuid tähistavate väliste märkideta. Nagu ühiskonna, nii ka religiooni puhul on väline vorm tema eksistentsi eeltingimus. (lk 131)
  • Rituaal mitte ainult ei aita meil valida kogemusi, millele oma tähelepanu koondada. See on loov ka esituse tasemel. Sest väline sümbol võib salapärasel kombel aidata kaasa aju ja keha koordineerimisele. Näitlejate mälestustes räägitakse tihti juhtumeist, kus mingist materiaalsest sümbolist on olnud tõhusat abi: näitleja tunneb oma osa, teab täpselt, kuidas ta tahab seda tõlgendada. Kuid intellektuaalsest teadmisest, mida tuleb teha, ei piisa veel vajaliku tegevuseni jõudmiseks. Ta pingutab lakkamatult, kuid vaev jääb viljatuks. Ühel päeval ulatatakse talle mingi rekvisiit - kübar või roheline vihmavari ja selle sümboli toel realiseeruvad teadmine ja kavatsus äkitselt laitmatuks esituseks. (lk 133)
  • Raha kujund võtab imeväärselt kokku selle, mida tahame siin rituaali kohta väita. Raha annab kindlaksmääratud, välise, äratuntava märgi toimingutele, mis muidu oleksid segased ja vaieldavad; rituaal muudab sisemised seisundid nähtavateks välisteks märkideks. Raha annab standardi väärtuse mõõtmiseks; rituaal standardiseerib olukordi ja aitab nii neid hinnata. Raha loob seose oleviku ja tuleviku vahele; sedasama teeb rituaal. Mida enam me selle kujundi rikkuse üle mõtiskleme, seda selgemaks saab, et see polegi mingi kujund. Raha on lihtsalt üks äärmuslik ja eriline rituaalitüüp. (lk 142)
  • Vähe sellest, et korralagedus rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab piirangule; kõigist võimalikest materjalidest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise potentsiaal on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes destruktiivne, aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii ohtu kui ka võimu. (lk 178)
  • Rituaalid mängivad läbi ühiskondlike suhete vormi ning, andes neile suhetele nähtava väljenduse, võimaldavad inimestel oma ühiskonda tundma õppida. Füüsilise keha sümboolse meediumi kaudu mõjutavad rituaalid poliitilist keha. (lk 229)
  • ... kui ülekohtu vastu leidub ühiskonnakorralduses küllaldasi praktilisi sanktsioone, siis ei ole rüvetusoht kuigi tõenäoline tekkima. Kui ülekohus ähvardab inimlikus plaanis jääda karistamata, siis kaldutakse muude sanktsioonide puudulikkuse korvamiseks appi võtma rüvetususkumusi. (lk 234)
  • Kui meeste domineerimist tunnustatakse sotsiaalse korra keskse printsiibina ja rakendatakse tõkestamatult, täie füüsilise sunniõigusega, siis ei ole seksuaalrüvetust puudutavad uskumused tõenäoliselt kuigi kõrgelt arenenud. Teisalt, kui meeste domineerimise printsiipi sotsiaalse elu korraldamisel küll rakendatakse, kuid sellele räägivad vastu teised printsiibid, nagu naiste iseseisvuse põhimõte või naiste kui nõrgema soo olemuslik õigus olla vägivalla eest paremini kaitstud kui mehed, siis seksuaalrüvetus tõenäoliselt vohab. (lk 248)
  • Igasuguse korra pealesurumise käigus, olgu vaimus või välises maailmas, teeb suhtumine kõrvaleheidetud tükkidesse ja juppidesse läbi kaks faasi. Alguses on need ilmselgelt kohatud, heakorrale ohtlikud, niisiis peetakse neid ebameeldivaks ja eemaldatakse need otsustavalt. Selles etapis on neil teatav identiteet: neid võib käsitada soovimatute osadena sellest, mille külge nad kuulusid - juustest või toidust või pakkepaberist. Selles faasis on nad ohtlikud: nende poolidentiteet on veel äratuntav ja nende kohalolek kahjustab selle pildi selgust, milles nad silmariivavalt esile tõusevad. Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk põrmustumise, lahustumise ja mädanemise protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide algupära kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. Rämpsus sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps ohutu. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki prügimäele. Isegi maetud kuningate luud ei ärata erilist aukartust ja mõte, et õhk on paks ammukadunud rahvaste koolnute tolmust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole eristusi, seal pole roojasust. (lk 274-275)
  • Puhtus on muutuse, mitmetähenduslikkuse ja kompromissi vaenlane. (lk 277)
  • Kui valida keha kuvandist välja mõned tahud, mis sündsust ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne anum. Või kujundit vahetades - aed ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb muld lahjaks. Kuidagi peab aednik viljakust säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja jälkustele, et need headuse teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu kompostimisega. (lk 279)
  • Iga kord, kui meie elule surutakse peale range puhtusemudel, tekitab see ülimat ebamugavust või viib hoolsa järgimise korral vasturääkivuseni, eiramise korral aga silmakirjalikkuseni. See ei kõrvalda seda, mida eitatakse. Ülejäänud elu, mis aktsepteeritud kategooriatesse puhtalt ei mahu, on endiselt olemas ja nõuab tähelepanu. (lk 280)
  • Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest usufilosoofiatest: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne mugandumine. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on uskmatuse ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina tervise ja jõukuse saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab hõõrumine -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta pettumuse eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)
  • Kui keegi iganes peaks arvama, et surm ja kannatus ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama kiusatus käsitleda rituaali kui imelampi, mida piiritu rikkuse ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste hierarhia on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt paradoks ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui must värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame pühapaikadest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud roiskumise. (lk 302)