Proosa

muuda
  • Kõik, mida me kõrgemas mõttes leidmiseks ja avastamiseks nimetame, on algupärase tõetunde manifestatsioon, selle tõetunde tähtis avaldumine, mis omaette ammu välja arendatuna nüüd ootamatult välgukiirusel viljaka tunnetuseni viib. See on seestpoolt väljapoole toimiv ilmutus, mis laseb inimesel aimata enda jumalasarnasust. See on maailma ja vaimu süntees, mis annab õndsaima kinnituse eksistentsi igavese harmoonia kohta.



  • Filosoofia ja psühholoogia (esimese puhul Kantist ja teise puhul William Jamesist alates) on suutnud tõestada vaid seda, et maailm on meile antud kui süntees. See süntees on aga, ütleksin, üldine, kehtib kogu inimkonnale ja põhineb üldistel funktsioonidel (meeled, teadvuse kategooriad, mälu jms). Sootuks huvitavam, ähmasem ja viljakam on iga üksiku inimese isiklik süntees, konkreetset universumit (st universumit, nagu see on antud kogu inimkonnale) kattev kujutlusfilm. Ja selles filmis, mille varal inimene olevikust käesolevast hetkest pageb, loob ta mälu, loob toda inimisiksuse paradoksaalset igavikku.
    • Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 28