Igavik on nii palju aega, et see otsa ei saagi. Välja arvatud juhtudel, kui saab.

Igaviku sümbolina kasutatakse tihti Uroborost, tuntud kui iseennast õgiv madu või draakon

PiibelRedigeeri

ProosaRedigeeri

  • 14. Oleme sündinud vaid kord, kaks korda pole võimalik sündida; on paratamatu, et seetõttu igavikku enam ei saabu. Ent ehkki sa ei ole homse päeva valitseja, lükkad sa siiski rõõmustamist edasi. Elu läheb viivituses kaotsi ning igaüks meist sureb rahmeldavana.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • [Svidrigailov:] "Meile näib igavik ikka ideena, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik."


  • Olevik hoiab endas kogu olemasolu summat, edas- ja tagaspidi, kogu seda ajaamplituudi, mis on igavik.


  • [...] nii oli meil siis aega. Kui palju, see polnudki tähtis, peaasi, et oli aega. Üks hetk õnne võib väärida teinekord kahvatu igaviku.
    • Oskar Lõvi, "Kolm naist. Alma". Tallinn: Varrak, 2005, lk 232


  • Ootamata oma surma, nägi ta selle olemust: surm oli seesama uni, ainult ärkamine polnud hommikusse, vaid igavikku...
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 113


LuuleRedigeeri

Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!

Peab Jumal jutlust — tuntud mees
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!


kollased paneelmajad nukralt ja tuimalt
antennid sarvedeks peas
vaatavad oma saja aknaga
liikumatust perspektiivist igavikku
ikka igavikku
isegi kui neil klaasid eest lüüa
ja tuul keskküttesoojuse asemel
neisse lendama jätta

  • Triin Tasuja, "köögis istudes aknast välja", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 5

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel