Tõnu Õnnepalu

Eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija
(Ümber suunatud leheküljelt Emil Tode)

Tõnu Õnnepalu (kirjanikunimega Emil Tode ja Anton Nigov; sündinud 13. septembril 1962) on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Tõnu Õnnepalu esitamas oma luuletusi luulepäevikust "Kevad ja suvi ja" Tallinna Kirjandusfestivalil Niguliste kirikus 2009.

Proosa

muuda
  • Kuid sissevoolava raha juures pole häda mitte selles, et ta on liiga odav, vaid et inimesed tahavad teda kasutada kohe tarbimiseks, mitte investeerimiseks. Aga on selles süüdi pangad, liisingu- ja automüügifirmad? Ma kahtlen selles. Pigem surfavad nad kõrge nõudluse harjal. Ja see nõudlus on kõrge just isikliku tarbimise poolel.
  • Sellisel varemetemaal, nagu seda on Eesti, peab inimesel olema tõelist ajaloolist optimismi, et koguda panka raha tulevikuinvesteeringuteks! Aga kust võtta seda ometi nii vajalikku optimismi, kui siin üldkäibivad ajalookäsitlused just rõhutavad meie mineviku traumaatilisust (700 aastat orjaööd + sõjad, küüditamised, vaikiv vastupanu)?
    • Tõnu Õnnepalu: "Miks investeerida Varemetemaal?" Postimees 13. mai 1998
  • Eks ma käinud ülikooliski, ühes väikeses linnas, jõe ääres, metsa taga.
  • Tolles malmivalust pilvedega ülikoolilinnas.
    • "Piiririik" (Autor vihjab sellele, et minategelane on pärit Tartust. Õnnepalu on öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus.)


  • Vaimse töögi saladus seisneb selles, et ta tuleb muuta kehaliseks. Seda tuleb teha kogu kehaga, nii nagu mungad mediteerivad või laulavad või teevad oma teisi harjutusi. Vaimne on kõige kehalisem. Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil vaimsel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti. Tegelikult kõik ongi vaimsed, aga mitte nii, nagu nad tahaksid olla mõne moodsaspirituaalse retsepti järgi, vaid lihtsalt nii, nagu nad on, samamoodi, nagu neil on selline keha, sellised käed ja jalad, sellised juuksed ja silmad, on neil - meil - ka selline vaimsus, selline intellektuaalne tase, selline mõtlemine. Neid saab arendada, aga mitte ümber muuta. Ümbermuutmine on ainult ebaloomulikkusesse eksimine, selle tulemuseks on veelgi sügavam haigus kui see, millele rohtu otsitakse, (lk 16)
  • Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
    • "Flandria päevik" (2007)


  • Noor inimene on oma eluga vahel nii oskamatu, sest ta tahab ikka elada nagu elatakse ja otsib eeskujusid ja otsib ennast, aga ei märka, et see ise käib tal kogu aeg kaasas.
  • Kui tuli vabadus ja tohtis hakata tõtt mitte ainult rääkima, vaid ka avaldama, siis ma arvasin, et inimesed hakkavadki nüüd tõtt rääkima, sest see tundus ju palju lihtsam kui keerutamine. Aga tõde on jälle teinekord mitte nii meeldiv. Ideoloogia on meeldivam. Muutus see, et valede asemele, mida ei usutud, tulid tasapidi valed, mida hakati uskuma.
    • "Paradiis" (2009)


  • Iga raamat olevat edasilükatud enesetapp. Iga raamat on edasilükatud surm. Iga raamat on pikendatud elu, pikendatud vale. (lk 9)
  • Kõigist neist kevadetest, kõigist neist ülestõusmispühadest olen ma lootnud midagi lõplikku. Ilmutust. Ja loodan ikka. Miks Sa siis ei tule, Issand, miks Sa jätad meid aja ja tema lehtede võimusesse? Miks Sa ei paljasta kõige selle valet, mis on? Kas halastusest? Ikka veel? (lk 16)
  • Muidugi oli vanasti parem. Sest siis ma olin noor ja elasin täiesti omas ajas. Olingi ise see aeg. Sain temast aru, isegi kui ma millestki aru ei saanud. Sa sünnid koos oma ajaga, kasvad, saad tugevaks ja siis hakkad koltuma. Sinu aeg on korraga vanad ajalehed. See, milles sa elad, on juba teiste aeg. Sul tuleb pingutada, et sellest veel pisutki aru saada. Selle tühisus tundub erakordselt tühine, sest see pole enam sinu tühisus. (lk 50)
  • Niipea kui lähed rumalusega sõdima, haarad sa tema relvad. (lk 64)
  • Ajad pole tegelikult omavahel võrreldavad ja veel vähem on nad taastatavad. Ja kui nad mingi ime läbi peaksid olema, ei tahaks neis vanades aegades elada küll mitte keegi, ka mitte need, kes neid taga nutavad. Kui saaks tagasi teha sõjaeelse Eesti Vabariigi, oleks see erakordselt halb üllatus. Algeline, vaene ja must. Aga kõik need minevikulubadused millega nüüd valijate hääli püütakse, lubavad minevikust vaid mõnda dekoratiivset detaili, mis paigutatakse tänapäeva heaolu ja tehnika keskele. Tegelikult on iga ajastu tervik. Nii nagu polnud Sõpruse kolhoosi ajal internetti ja globaalseid odavlende, pole nüüd toonast rahulolu ja turvalisust. Rahulolu allikaks ei ole mitte hüvede tegelik hulk, vaid tunne, et elu läheb paremaks. (lk 112)
  • Elu maal on üks lõputu mateeria teisaldamine. Maa ühest kohast teise tassimine: muld, sõnnik, hein, liiv, kruus, puud, torud, kivid, pealsed, juurikad, varred, marjad, viljad, kompost. Ja jälle otsast peale. See ei saa kunagi kantud. (lk 129)
  • Ma ei usu enam eksalteeritud vabaduselubadusi, budistlikke, kristlikke, psühhoanalüütilisi, poliitilisi, seksuaalseid ja teisi. Nad kõik sunnivad meid vaatama sellesse suurde tühjusesse, mis me oleme. Tühjus jääb, aga vaataja ei kao. Ta ikka vaatab. Kõik tarkus on tagasivaateline. Edasi sunnib meid astuma teadmatus. (lk 178)
    • "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017


  • [---] pole midagi praktilisemat kui unistamine. (lk 46)
  • Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
  • Sest mis on maja? Üks vihmavari ja tuulevari, üks ulualune, mis peab küllalt ilma ja tuult, et saaks seal oodata, kuni väljas jälle valgeks läheb; kuni tuleb talvehommiku Esimene Vares; kuni tuleb Kevad; kuni tuleb Talv; kuni elu saab otsa ja sa võid seal oma Surivoodile heita. See on maja. (lk 64)
  • Muinsuskaitse on tulnud siia maailma, et peatada Aeg ja tuua tagasi Kadunu. (lk 65)
  • Tuletorn on bass-bariton. Mastid on tenorid ja vandid aldirühm, aga ikkagi meeshääled, niisiis kontratenorid. Lõpmatuse tormikoor on miskipärast meeskoor, nii nagu kogu Lõpmatus kipub talvel meestesaareks kätte minema. (lk 91)
  • Kui miski mulle mu sünnilinnas iial meeldinud on, siis on need trammid. [—] Ja lisaks kostab kuskilt, keset seda kiirgavat ja nõutut vaikust, esimese trammi rataste krigin. Nagu kukelaul. Nagu meeldetuletus – jah, Lõpmatusest. (lk 126)
  • Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace'i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne film. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende elud asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu. (lk 127-128)
  • [I]nimesed on muidu need, kes meie meeltel ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. (lk 154)
  • Aga ükski elav hing ei tea, mida [Suur Torm] tähendab. Võib-olla täielikku vaikust. Vaikust, mida kuulab Tuul üksinda. Nii nagu alguses. Mis polnud üldse ammu, sest Lõpmatus on õieti verinoor. Muidugi: samas on ta arvamata vana. Tema luukont, see hall kalju, on tehtud sadade ja sadade miljonite aastate eest elanud kirjute korallide ihust. See oli siis, kui ta asus tükk maad ekvaatorile lähemal ja tema kohal loksus soe madal meri. [---] Alles paari tuhande aasta eest pistis tema esimene kaljunukk oma nina merest välja. (lk 181)
  • Kui kiiruse ja jõudmatuse tunne on eriti akuutne, heita pikali. Oodata, kuni üle läheb. Sest varem või hiljem ta läheb. Enne mitte tõusta. See ei võta üldse aega. Vastupidi: annab. Ja täiesti lõpmatult. Sest nii see on: meile kuulub kogu meie Aeg ja muud aega polegi olemas. (lk 202)
    • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019


  • Löön Le Monde’i kaldapealsel lahti, tuul kipub lehti lappama, ja mis seal siis ongi, peale selle, et kõik on kahtlane ja pisut halvasti, nagu ta alati on olnud? Riigijuhid tegutsevad ja see on muidugi kardetav. Aga mida nad ikka teha saavad? Kuidas see kõik saaks lõppeda? See on ju nii hästi korraldatud. (lk 21)
  • Juua nägusid ja ilmeid, liigutusi ja hoiakuid, see on teha ennast surematuks sel õhtul. Unustada nii oma kondid, mis ükskord on kuskil, kui ka kõigi nende kondid, kelle elavatest silmadest sa läbi libised ja kelle elavad silmad libisevad läbi sinust. See on Linna suur õhtupalve, igavese elu loits, see suvine kaldapealne ja päike, mis ikka veel ei taha loojuda ja mille punast kera nii turistid kui jalgratturid sillal seisatades oma telefonidesse jäädvustavad, et seda kellelegi saata. (lk 28)
  • Loobumine on armastuse kurb ja tühi maa, kuhu me ükskord ikka välja jõuame, tahame või ei. Sinna me oleme teel. Mis on pärast loobumist? Seda ei tea. Selles ongi konks, et ei tea ja sellepärast ei julgegi. Kõik võib olla ja võib ka olla, et polegi midagi. (lk 88)
  • Ma ei teadnudki, et olen terve elu sülvoteraapiat harrastanud. Ega tervise üle kurta ei või. Haigusi pole. Peale kaasasündinud kurvameelsuse. Aga tuleb öelda, et sülvoteraapia, kuigi ta pole seda välja ravinud (mis vastavalt definitsioonile - "kaasasündinud" - oleks ka võimatu), on selle siiski suutnud kontrolli all hoida, leevendanud sümptomeid. Tuleb ka öelda, et kõigele kaasasündinule on kaasa sündinud mingi rohi. Minu puhul siis: kaasasündinud rõõmsameelsus. Mida pole veel miski ära hävitada suutnud. (lk 89)
  • Alati ma naeran, kui räägitakse "muulaste integratsioonist". Naljanumber! Riiklik pettus ja odav meelitamine, muud midagi. Maad integreerivad ainult maa kaudu, maa omaks saab maas. Enne pole oma, kui oled maha maetud. Siis sinu lapsed ehk, või vähemalt lapselapselapsed on juba omad. Kui mitu põlve on juba sellest maast läbi käinud. Linna omaks teeb õhk. Linnaõhk teeb vabaks, see haisev kokteil - haisev ja paljude jaoks lõhnav paremini kui roosid, nende jaoks, kes tahavad vabaks saada oma nurjatust isamaast, kes otsivad kas ennast või siis ka lihtsalt kohta päikese all. Maad on ju nii armukadedad! Linn on lahke, noh, lõdva kummiga võib-olla. Aga parem selline kui tige, kahtlustav ja urisev. Nagu kõik need vanad isamaad. (lk 120-121)
  • Inimesed arvavad, et nad saavad teiseks, kui teevad midagi enneolematut. Aga ainus võimalus saada teiseks on teha seda, mida sa kogu aeg oled teinud, ainsat asja, mida sa tõeliselt oskad. See on tee ja värav. Kitsas, nagu armastas rõhutada teine skandaalne õpetaja, Jeesus. Jah absoluutselt kitsas. Täpselt sinu laiune. (lk 121-122)
  • Kõik need noored poisid, kes siin nii püüdlikult ringiratast ümber tiigi jooksevad, et vanameesteks saada, saada kellekski, ja vanamehed, kes istuvad õhtuti neil pinkidel, et saada mitte millekski. (lk 130)
  • Keegi ei saa oma elust küllalt, enne kui elul temast küllalt saab. Ja iga inimese tee on imelik. Ei maksa sellest kohkuda. Vaata, ütlen endale sel pühapäeval Luxembourg’i aias jaheda tuule käes, vaata armastusega ja julgelt oma tee imelikkust. Nii see peabki olema. Aamen. (lk 133)
  • Miks Meisterlikkus ei või püsida ühe asja juures? Niipea kui ta saab selle valmis, kui ta saavutab seal, mis saavutada on, jätab ta selle maha ja liigub edasi Ebatäiusliku juurde. Ebatäiuslikkus on Meistrite eluleib ja nooruse eliksiir. Täiuslikkus on alati minevik.
Ja kus tegutsevad nüüd Meistrid? Sest alati on nende tegutsemine nähtamatu. See saab nähtavaks alles tagantjärele. Või on neid üldse enam?
Kõigepealt kaovad Meistrid, siis asjatundjad ja lõpuks ei oska enam mitte keegi mitte midagi. (lk 152)
  • "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019


  • Ühel vanamehel või vanaeidel torkas mingi lollus pähe ja rahvaluulekoguja pani selle hoolikalt ilusas käekirjas kirja. See läks kogusse ja arhiivi. Rahvaluulekogudest võib leida kilomeetrite viisi lollusi. (lk 58)
  • Huvitaval kombel meenutavad need viiekümnendate Tulimullad vägagi viiekümnendate Loominguid, eriti kirjanduse osas. Kuigi on poliitiliselt suunitluselt ju täpselt vastupidised. Aga väliseesti antistalinism saab kuskil stalinismiga kokku, nagu igasugune anti- lõpuks oma anti-ga ninapidi kokku ja ühekski saab. Just see poliitilise suunitluse ühesus, hirm öelda midagi valesti või soov öelda aina õigesti ja õigesti. Pluss kirjandusliku stiili äkiline regressioon. Kohutav vanamoodsus! Nagu oleks jälle XIX sajand. Kokkuvõttes: igav. (lk 157)
  • Reegel. Olgu metsas või mägedes, onnis või suvilas, sealgi jätkub ikka sinu elu. Ära oota, et seal ootab sind keegi teine, kellega sa enda ära vahetad. See ei tähenda, et ei tasuks minna. (lk 205)
  • Reegel: Metsas viina juua on mõttetu. Metsakohin peab ise pähe hakkama. (lk 233)
  • Kirjanikul on ju see häda et alati leiab tema vastu piisavalt tõendusmaterjali. Lihtsameelselt on ta ise kõik kirja pannud, uurida pole seal enam midagi. Sellepärast mind jätavadki külmaks kõik need jutud Big Brotheri suurest silmast, mis meid nüüd meie telefonide ja arvutite kaudu jälgivat. Mida tal sealt näha on? Kõik kompromiteeriva olen ma ise ammu juba üles kirjutanud ja ära avaldanud. (lk 254)
    • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019


  • Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see elekter, mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
  • Kunstis on küll nii, et tegelikult maksab ainult see, mis sünnib vastu sinu tahtmist, midagi sellist, mida sa ei kavatsenud, kuhu kunst sind viib. See on hoopis uus vabadus.
  • Kunst on lõpuks olemas selleks, et elada oleks kergem, mitte mingit muud ülesannet tal pole.
  • Tõehetked saavadki tulla ainult tundmatust kohast, sest tõe äratundmine tähendab alati purunemist, või siis vähemalt selle purunemist, mida me enne pidasime tõeks.

Tema kohta

muuda
  • Kuid Tõnu Õnnepalu tõuseb oma lihtsuses niivõrd ilmselt kogu põlvkonnast esile, et igasugused kirjanduskriitilised konstruktsioonid osutuvad siin üleliigseks. Õnnepalu on juba oma teises kogus jõudnud sellisele tasemele, kus otsitakse vastust mingile algküsimusele, mis on olulisem meie enda poolt loodud pseudomaailmas ringlevatest küsimustest ja probleemidest.
  • Õnnepalu loodus ei ole naturalistlik. Ta on estetiseeritud sellise määrani, et me pidevalt tunnetame ilu, ülevuse kohalolekut. Niimoodi pakub Õnnepalu meile oma maailma, oma Ithakat, külma ja karget, tänu sellele puhast ja rüvetamatut. Me tajume selle pakkumise manifestiivsust. See pole osutus, et olemasolev on absurdne, vaid alternatiiv, kus läbi looduse jõuame igavikku, mida kannab iga puu, iga meri.
Eesti looduslüürikast on raske leida eksootikat. Me tunneme rohtu ja tormi, millest kirjutavad Liiv, Enno ja Suits, me näeme loodust nende viisi ja armastame neid tuttavate nägemuste pärast. Sellist loodust, nagu pakub Õnnepalu, me ei tunne. Õieti tunneme, aga ei tunne ära. Sest valgus langeb teisiti, on üllatavalt kirkad värvid, mis mõjuvad tajudele nagu mõni impressionistlik maal.
Õnnepalu luuletustes ei ole looduse stiihiat. Liikuv on mõte, põhiliselt valgusena, mis satub konflikti pimedusega. Sellest tekib omalaadne filmilikkus, kus värsid ei kasva välja teineteisest, vaid on kõik omaette kaadrid, mida eristab valgusrežii ja mille koosmõjust tekibki luuletus.
  • Seisundiluulet tunneb vormist. Me ei taju Õnnepalu luuletuste struktuuri, need on terviklikud nagu veepiisad või mäekristallid, mille ehitus on inimsilmale märkamatu. Sedasama võib öelda terve kogu kohta. "Ithaka" koosneks nagu ühest terviklikust luuletusest, looduse ringkäigust, mis kordub igas luuletuses eraldi. Üldmuljet ei riku ka lisatud tõlked: Frenaud sobib vähem (kannab enesenäitamise hõngu), Coleridge oma järvelikus romantismis rohkem, ehk võib Õnnepalugi mingiks neoromantikuks pidada. Harrastab ju Õnnepalu romantikutele nii omast tegelikkuse väljavenitamise võtet, kasutades kirkaid, puhtaid, majesteetlikke kujutisi.
  • Niisiis "Ithaka", kunstnike ja filosoofide "Utopia", pole Õnnepalu jaoks mitte eskapism ega uue elu ehitamine, vaid mingi põhjamaine nirvaana.
Raamatul on muidugi ka teine, väline plaan. Raamat kui kultuurimärk. Me teame, et Insula Deserta all mõeldakse Hiiumaad, kuid raamatu stiil, härrasmehelik jahe elegants teevad sellest euroopaliku raamatu, vihjetega vanadele kultuurmaadele läbi Frenaud' ja Coleridge'i, surnud keelte, Albert Camus' ja muu butafooria. Ka Õnnepalu loodus on kultuurne nagu pargis või iluaias, kus kõnnime kogenud bioloogist juhituna.
  • Jüri Luik, "Katarsis", Vikerkaar 10/1988, lk 95jj, Õnnepalu luulekogu "Ithaka" (1988) arvustus


  • Seda lugu kirjutades lugesin ma üle hulga arvustusi, mis nende romaanide kohta oli kirjutatud, ja intervjuusid, mis Õnnepalu ise on andnud. Ja mind üllatas eelkõige mitme arvustuse toon, mis langes tigeduseni, sügava nimetu vihani selle maailma ja selle inimese vastu. Tunnistan, see hirmutas mind.
    • Tiit Hennoste, "Kirjutatud on. Emil Tode ja Tõnu Õnnepalu kolm romaani". Vikerkaar nr 9 1998, (essee romaanide "Piiririik", "Hind" ja "Printsess" kohta), lk 76


  • 2012. aastal võitis mononäidendite võistluse Tõnu Õnnepalu "Vennas" (Eesti Draamateater, 2014, lav Aleksander Eelmaa), kirjutatud kahe Hiiumaa venna autentse kirjavahetuse põhjal. Üks Ameerikas ja teine Kõrgessaares, peeti mitu aastakümmet kirja teel sidet — Ameerikast Hiiumaale saadetud kirjad sattusid Tõnu Õnnepalu kätte. Hiiu keelt tundva kirjaniku käes kõnelevad nad muu hulgas ka kui hämmastav tunnismärk sellest, kuidas keele enda poeesial on oma lugu rääkida. (lk 76)
    • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88


  • Päevi varastada nõnda, nagu tema seda teeb, võiks õigupoolest igal pool, mis tahes paigas, aga mida rohkem on ta kohanud ilma peal ringi hulkuvaid hingi, seda teadlikumaks muutub teenistus, seda pingsamaks palve, mida ta peab nende kõigi eest. "Pariis" on esimene osa triloogiast, mille järgmine osa on sündinud Kanadas ja kolmas ühel meresaarel, täpselt ju ette ei tea, aga küllap püstitab Õnnepalu neissegi paikadesse oma templi, tekitab palverännu peatuspaiga, kust lahkub niipea, kui teenistus peetud.
  • Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).


  • "Lõpmatust" tuleb ja saab lugeda ainult nii, et on aega sinna sisse imbuda. Kui sisseimbumine õnnestub, on raamatus palju äratuntavalt õnnepalulikku: eneseirooniat, tähelepanu detailide ja selle suhtes, mis tihti tähelepanuta jääb, ning (inim)elu mõtte otsimist.
  • See, mida jutustaja tundub olevat otsinud, on nüüd Lõpmatuses justkui leitud. Füüsiliselt paikneb Lõpmatus Vilsandi saarel, aga Lõpmatus pole lihtsalt koht – see on meeleseisund. Raamat räägib ajast, aga ka sellistest nähtustest ja asjadest nagu tuul, meri, puit, majad, linnud, kohad ning nende suhtest ajaga, neist nähtustest ja asjadest ajas.
  • Jutustaja mõtted tunduvad suuresti pärinevat väikesest siniste kaantega raamatust, mis on temani jõudnud "imelikke teid pidi" (lk 187), nagu kõik raamatud. Selle autor, Itaalia füüsikateoreetik Carlo Rovelli väidab, et (lineaarne) aeg on illusioon. "Lõpmatus" tundub selle ideega flirtivat: minevik ei ole oluline, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu inimene on tahtnud seda muuseumide, muinsuskaitse ja ajalookirjutiste toel talletada. [---] Raamatu üks peamisi teese on, et inimene peaks ja on loodud elama olevikus, võib-olla mõeldes tulevikule, kuid kindlasti mitte minevikule.
  • Eks tähenda "Lõpmatusegi" lugemine teise inimelu jälgimist, kusjuures see ei kohtu päriselt iial lugeja omaga, kuid julgustab nägema maailma teise inimese silmadega.
  • Olen Õnnepalu teoste puhul alati imetlenud seda, et ta teab elu kohta midagi sellist, mida teadis ja suutis sõnades väljendada ka näiteks Virginia Woolf. Küsimused, mis on tähtis ja mis tähtsusetu, mis on suur ja mis väike, kaotavad nende teostes oma tavapärase tähenduse. Pärast raamatu lugemist on alati kaasa võtta mingi uus fraas ja mõte.
  • Jutustaja keelekasutuses ja tõekspidamistes võib paraku täheldada teata­vat seksismi. Näiteks eristab ta sama ametit pidavaid mehi ja naisi: kordnik ja naiskordnik (lk 201). Rääkides hahkade soorollidest ja hahaema pesa ehitamisest, toob jutustaja paralleeli, kuidas hahaemad hoolitsevad laste eest nagu inimemad, aga mitte isad (lk 224–225). [---] Vilsandi saart peab ta naisterahvale liiga karmiks, seevastu kui mehed pidavat seal vastu. See teema väärib aga juba omaette käsitlust.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel