ProosaRedigeeri


  • Päike vajus aina madalamale ja seal, kuhu kiired enam ei ulatanud, värvus vari sinakaks ja seda oli imelik vaadata. Ja Quimet muudkui rääkis eri puidusortidest, et küll see ja küll teine, küll jakaranda, küll mahagonipuu, küll tamm, küll iilekstamm... Ja just tolsamal hetkel, mäletan seda nüüdki ja küllap mäletan surmatunnini, suudles ta mind, ja samal hetkel nägin Issandat ennast, kes ilmus mandariinikarva vööga ümbritsetud puhvis pilve keskele oma templi kohal, ja Issand sirutas oma pikad käed hästi laiali, võttis siis pilve servadest kinni ja tõmbas need justkui kapiuksed kokku. (lk 12-13)
 
Vikipeedias leidub artikkel