Päike
Päike on meie Päikesesüsteemi täht, heledaim Maalt nähtav täht.
DraamaRedigeeri
Romeo:
Kuid vagusi! Mis valgus aknas helgib?
On ida seal — ning Julia on päike!
Hea päike, tõuse, tapa kade kuu,
kes ärritusest haige on ja kaame,
et sina, tema neitsi, oled kaunim.
- William Shakespeare, "Romeo ja Julia", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" V, (1966), lk 129
ProosaRedigeeri
- Astu päikese eest kõrvale.
- Vanakreeka filosoof Diogenes Sinopest Aleksander Suurele, kes lubas täita filosoofi ühe soovi (Plutarchos, Aleksandri elulugu, 14)
- Päike paistab kõigile.
- Petronius, "Satyricon", 100
- Tee heina, kuni päike paistab.
- Miguel de Cervantes, "Don Quijote" (1605-15), I osa, III raamat, ptk 11
- Päike ei kahetse kunagi head, mida ta teeb, ega nõua iialgi tasu.
- Benjamin Franklin, "Poor Richard's Almanack" (1735)
- Naer on päike, mis hajutab talve inimese näolt.
- Victor Hugo, "Hüljatud"
- Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet. (lk 68)
- M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012
- Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. (lk 7)
- Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
- Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud. (lk 130)
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987
- Mulle meenus, et isa oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur lugupidamine, nad töötasid paleedes kuningate nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati petistena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. Päike Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.
- "Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"
- "Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. Hobused sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid öö suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.
- Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma troonidelt. Nõnda öelda on jumalateotus, seepärast peate surema! Ja nii langesid kirved ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks. (lk 15-16)
- Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021
- "Aga kasvataja, kuidas see päike nii kuum saab olla?" küsis Henri.
- "Päike hõõgub kogu aeg," ütles kasvataja.
- "Mismoodi?" küsis Madis.
- "Niimoodi, et on tuline ja õhetab," ütles kasvataja.
- "Kas ta põleb või?" küsis Henri.
- "Umbes nii," ütles kasvataja.
- "Mis asi seal põleb?" küsis Reedik.
- "Kas Päikese sees on puud ja need põlevad või?" küsis Jaan.
- "Ei, puid ei ole. Päike koosneb gaasidest," ütles kasvataja.
- "Mis gaasidest? Kas seal on niisugune gaas nagu see, mis pliidi sees põleb?" küsis Reedik.
- "Aga mille sees see gaas on?" küsis Madis.
- "Kas see gaas haiseb ka või?" küsis Jaan.
- "Need gaasid ei olegi millegi sees, nad lihtsalt on ja hõõguvad," ütles kasvataja.
- "Aga kasvataja, kuule, ma tahan sinult ühte asja küsida," Madis läks kasvatajale ligemale.
- "Kasvatajale öeldakse "teie"," parandas Reedik.
- "Teie," ütles Madis, "ütle mulle, kui see gaas kogu aeg põleb ja põleb, äkki ta saab ükskord otsa?"
- "Kas sa mõtled nii, et ta põleb nagu puud ahjus? Et on täpselt nii nagu puudega — need põlevad ära tuhaks ja tuli kustub? Ja et on nii nagu gaasiballooniga — ühel päeval saab gaas lihtsalt otsa?"
- "Jah, ma mõtlen, et see on niimoodi, et see gaas põleb äkki ära ja siis ei olegi enam päikest, et on tühi koht. Ütle, kas saab kunagi niimoodi olla? Ei saa ju, eks?"
- "Ei ole ega tule sellist asja. Päike ei saa kunagi otsa," ütles kasvataja Piret. "Ja nüüd minge mängima." (lk 81)
- Mare Müürsepp, "Lehmaga mere ääres", 1987
LuuleRedigeeri
Õhtupoolikul satun sektsiooni,
kus kuldsete näpitsprillidega
meesteadlase ja noore naisteadlase
vahel on puhkenud diskussioon
ersa ja mokša jumalate arvu üle.
Kuldsete näpitsprillidega meesteadlane
kaotab viimaks kannatuse
ning kõmistab naisteadlasele:
"Kus on allikas, et Päike on jumal!
Tooge tõend!"
Naine avab suu,
kuid enne veel,
kui ta midagi jõuab vastata,
valgustab ruumi
pilvekardina tagant
väljasööstev päikesekiirtevihk,
moodustades naise pea ümber
nimbuse.
Auditoorium vakatab.
- Livia Viitol, "5 x soome-ugri" 3., rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 18
Kesköö haarab taskust lumise revolvri
mere kohal tiirleb peeretavaid päikesi
- Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327
