Siin oli kuulus Aleksandri-mosaiik, mille fragmenti Aleksandri näoga teadsin juba lapsena: see oli "ENEKE-ses" Aleksandri artikli juures. Nagu sellistel puhkudel ikka, jääd seisma ja vaatad ja mõtled "ah siin sa siis oledki, ISE", tundes mingit raskesti kirjeldatavat algupärasuseerakordsuse tunnet, mis seguneb tundega, et mingis mõttes "lähemale" sa ju sellele asjale pole jõudnud. Vahe on ainult selles, et seni olid sa näinud vaid selle pildi fotoreprosid, nüüd aga peegelduvad valguskiired, mis su silma võrkkestale langevad, otseselt originaali enda pealt - otsekui peaks see valguse puudutus vastu silma nüüd siin olema kuidagi erilisem. Ja miskipärast on tunne, et ongi. (lk 35)
