William Shakespeare
William Shakespeare (23. aprill (traditsiooniline kuupäev) 1564 – 3. mai (23. aprill Juliuse kalendri järgi) 1616) oli inglise luuletaja ja näitekirjanik. Ta on ingliskeelse kirjanduse suurkuju.
Tsitaadid muuda
- Vaata ka: Hamlet
- Macbeth
- Romeo ja Julia
Tema kohta muuda
- Mida maailmas shakespearelikult teha sai, on Shakespeare enamasti ära teinud.
- Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 25
- Vanas Austrias oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega Venemaal "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana".
- "Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik valitsused tuleb üles puua."
- Nõnda sõitsin, head soovitused kaasas, "vaenlase" riiki.
- Piiril juhtus esimene "intsident". Mu raamatute seas olid Shakespeare'i köide ja Platoni "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate ametnike kahtlust.
- "See on inglane," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia."
- Mainisin tagasihoidlikult, et autor on juba sajandeid tagasi surnud.
- "Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua."
- Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud seisukohta võtta. Viimaks leidis üks neist kirjastuse: Georg Müller, München. Ta ütles kolleegile: "Kirjanik on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta."
- Shakespeare deponeeriti piiripunkti Šveitsi poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 128
- "Nutikas poiss see Shakespeare."
- "Miks tema mustas nimekirjas ei ole?"
- "Bossist ei ole mõttega lugejat. Muidu oleksid William ja piibel ammu ära keelatud."
- Sara Lidman, "Mina ja mu poeg", tlk Arnold Ravel, 1963, lk 101, Lõuna-Aafrika põlisrahva salajane lugemisring, mida minajutustaja pealt kuulab
- Kõigepealt tuleb William Shakespeare. Siis ei tule kedagi. Siis ei tule kedagi. Siis tulevad teised Elisabethi-aegsed autorid — Ben Jonson, Christopher Marlowe, Thomas Kyd ja teised ta pummelungivennad, kelle hääli on raske üksteisest eraldada. Siis tulevad Jamesi-aegsed diadohhid, kelle hulgast harva kedagi peetakse vääriliseks nimepidi nimetada. Ja siis lõpuks kuningas Charlesi aegsed näitekirjanikud, keda niisama harva peetakse vajalikuks üldse nimetada.
- Karl Ristikivi, "Õilsad südamed", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 7-8
- Shakespeare'ile ei ole enam mõtet teatriauhindu kokku kanda, ta on, kahjuks, surnud.
- Meelis Oidsalu, "Ilu ja kõnekus ei ole teatris sünonüümid" ERR, 01.03.2019
