Sara Lidman

Rootsi kirjanik

Sara Adéla Lidman (30. detsember 1923 – 17. juuni 2004) oli rootsi kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Jag och min son" (1961).

Sara Lidman 1960. aastal

"Mina ja mu poeg"Redigeeri

Sara Lidman, "Mina ja mu poeg". Tõlkinud Arnold Ravel. LR 20-22/1963.


  • Kallis Igor, kuidas sa võid Gladnessi hüüda, kui mina olen siin! Mina, kes ma võin neljakäpakil käia, et teda kanda, — kas see ei ole rohkem väärt kui Gladnessi turjal õõtsumine? See hommikutervitus on kindel märk, et nüüd aitab Gladnessi ringitraavimisest, nüüdsest peale oleme mina ja mu poeg ja teised võtted. Ta oli hea alguses, kui Igor merereisist kurnatuna ei kannatanud toitu ja Gladness, kes polnud oma kõige väiksemat veel ära võõrutanud, andis talle rinda. Ta tegi seda vargsi, ja kuigi see mind esiotsa šokeeris, lasksin sel sündida.
Sügavamalt järele mõeldes — tema tiss ei võinud ju kahjulikum olla kui musta lehma piim. (lk 5)
  • Mõned mustanahalised istuvad jäigas raskemeelsuses kõnniteel või nõjatuvad vastu puid ja planke. Neil on laupäevaöisest puskarist kramp. Mõned valged, kes on teel jumalateenistusele, teevad neid nähes hapu näo ja ütlevad üksteisele, et pärismaalaste hädade juur peitub rohkes vabas ajas. Sel ajal kui nad ei tööta, tuleks neil vähemalt inimeste hulka ilmumine ära keelata. Seadust tuleks nii muuta, et ka pühapäevahommiku rahu oleks tagatud. Kehv ettevalmistus jumalateenistuseks, kui pead kogu kirikutee nägema neid ärajoonud metslasi istumas ja kaame näoga jõllitamas. (lk 7)
  • Väljakasvanud koolitüdruk, tema arengus on üks jätk puudu - seal, kus tõelisel naisel oleks talje, on temal paar paindumatut selgroolüli, mis teeb ta kõnnaku puiseks. (lk 8)
  • "Me peame end isandateks ja elame laia elu, sundides ligimesi oma tujude järgi tantsima. Mu härrased, me elame halba elu. Kus on meie vabadus? Milles seisab selle mehe suurus, kes oma vendi alandab? Kuidas võib see ennast vabaks nimetada, kes orje peab?"
Ta teeb pausi, mille kestel nii pastor kui kogudus järele mõtlevad. Tahab ta lasta end maalt välja saata? (lk 9)
  • Alguses, kui ma veel tuhkagi ei teadnud, lasksin Gladnessil sedasama sööki süüa mis mina. Hiljem, kui mul hakkas pisut koitma, kuidas pärismaalasi peab kohtlema ja kus kokkuhoidu tuleb teha, kui tahetakse siin maal läbi lüüa, nõudsin karnis liha Igorile ja endale ning nädalakoguse boys meat'i — teenijateliha — Gladnessile. See ei olnud vitriinis väljas, vaid ulatati omaette pakendis üle leti. Kui tulin koju ja nägin neid liharäbalaid, mis olid Gladnessile määratud, hakkas mul nii häbi, et läksin ja ostsin selle asemel dog's meal'i. Koerad seisavad väärtusastmelt valgele mehele lähemal kui teenijad, seepärast ei tehta nende toidust saladust. See on vitriinis väljas ja hulga kallim kui teenijateliha. Ehkki ma niisiis olen nooblim kui enamik tööandjaid, kõlaks see tõlkes siiski üsna ebameeldivalt, kui kriipsutaksin alla, et ostan Gladnessile koerteliha. Aga siinne elu ei ole sama mis mujal — seda ei saa tõlkes edasi anda.
Ma ei ole kohustatud talle üleüldse mitte mingisugust liha ostma! (lk 19)
  • Minu korduva küsimuse peale, millest see tuleb, et talle pimedas nukrus kallale ei hiili, surus ta ühe käe rinnale, langetas pea ja ütles naeratades:
"Gladness is in me..."
Pidin ta võtma, jooma sellest rõõmust. Ta oli järeleandlik ega nõudnud endale mitte midagi, aga järgmisel hommikul olin pettunud, nagu oleksin maganud tänavatüdrukuga ja kaotanud selle mustanahalise vürstinna, kes hetkeks oma väärikuselt katte oli eemaldanud. (lk 21)
  • Kuulen Gladnessi elutoas lauda katvat, tajun tema pikaldasi liigutusi. Aafrika temas teab, kuidas ta Euroopat minus selle rütmiga, selle voogava rahuga ärritab, mida võõras tahe ei suuda kõigutada. (lk 22)
  • Senikaua kui sa neid ei näe, mahuvad nad ilusti sõnasse "rassiküsimused"; niipea kui sa neid näed, on neil käed ja jalad ja silmad ja üldse igasugused inimlikud tunnused, mis löövad su otsustusvõimel jalad alt. Ta istub Igori, mu poja kõrval, ja ma pean tunnistama, et Igori trullakus näib mühaklikuna selle suursuguse hapruse kõrval. Alatoitlus, muud midagi. Aga kust võtab puudus sellise valituse, sellise ülluse, nagu loobuks ta vabal tahtel? (lk 22-23)
  • Apartheid on vajalik, sest mul on poeg. Kui teda ei oleks, võiksin öelda: las ujutavad kogu maa üle! Las elavad südalinnas, kes tahavad, igal pool — see on ju samavõrd ka nende maa. Aga nad muudaksid Joburgi ühe nädalaga lokatsiooniks, ja mu poeg, kes on sündinud selleks, et teisi oma jalge ette heita, tallataks põrmu, enne kui jõuaks kooligi minna. (lk 26)
  • Laupäevane repliik bottlestore'ist, üks missus teisele missusele: "...aga siis ma ütlesin — nad on vähemalt kaks tuhat aastat meist taga! Mis nad on leiutanud? Isegi ratast mitte, ütlesin ma! Ja niisugused nõuavad hääleõigust!" — Ta ise ei oleks suutnud niidirulligi välja mõelda. Aga seda temalt ei nõutagi, ta võib oma õmblustarbed Morri juurest osta. Tal on hääleõigus ja aega nelikümmend sigaretti päevas ära suitsetada, ning neljakümne viieselt võib ta endale nägu noorendava operatsiooni lubada. (lk 27-28)
  • Ma tean mehi, kes õhtust õhtusse kõrtsis istuvad ja viimase kui penni naise tagant maha joovad, ometi kaitsevad naised neid viimse hingetõmbeni. Miks ei võiks minulgi olla keegi, kes mu eest niimoodi seisaks. Keegi, kes usuks mind sõna pealt — ja kui see sõna tähendaks nurjatust, siis usuks, et ma olin sunnitud seda ütlema. Ta peab mind pimesi imetlema, ilma et oleks võimeline pettuma. (lk 31)
  • Kui Taavet lamas põrandal ja vaevles hirmu käes, et Patseba ja tema poeg võiks surra, tuli elulookirjutaja pärgamendi ja hanesulega ning küsis sülge pritsides ahnelt: "Kui Teie Kõrgus seisis silm silma vastu Koljatiga, selle juhmi hiiglasega, ling vasakus ja kivi paremas käes, — mis tunne teil siis oli, Teie Kõrgus?" (lk 33)
  • Elu suured hetked kuluvad ära. Mõtled, et seda pilti ei unusta ma iialgi. Aga unustad. Mõni üksikasi kerkib teiste arvel esile, kuni tuhmub ja puhtad piirjooned muutuvad ähmaseks. Ikka ja jälle kuuled erilist sillerdust tema naerus, kui see katkes, ja lõpuks on see ainult surnud killuke, sest oled unustanud kogu heliseva kaskaadi, selle, mis tegi kulminatsiooni nii hurmavalt ootamatuks. Paikad ja lapid neid ähmastuvaid kohti sõnadega, mis üha rohkem kajastavad su enda pöörast leina kui tema olemust, et lõpuks isegi leina edasiandmiseks jõuetuks muutuda ja ainult pöörasust vahendada. (lk 34-35)
  • Hunti võis veel kuidagi seletada: ta elas pakase muundumisest kuumuseks, elas vihast kogu selle surma vastu; kümned kilomeetrid üksluist rõõmutust voolasid ainsasse kehasse kokku, et ühte ulgumist teoks teha, — nii sündis hunt. Ta oli Rovaniemis reaalsus.
Ent millised nähtamatud mesilased olid küll millistest õitest sellesse tarusse mesimahla kogunud, mis oli Irma? Ta oli seletamatu, ta oli jumala armust. (lk 36)
  • See ei ole minu maa. Ma ei ole aidanud selle seadusi välja töötada. Kui miski talle ülekohtusena tundub, olgu lahke ja tehku vastavad muudatused. Kes tahab soodustusi saada, peab neid võtma, mitte käed rüpes ootama, et need, kellel on privileege, neist haleda südame sunnil loobuksid. Minusse see muuseas ei puutu. Ma olen siin selleks, et endale ja oma pojale tulevikku luua, selle maa siseasjad ei lähe meile korda.
Ainult kui ma ometi mõista suudaksin, kuidas teised välismaalased end üleval peavad, et mustanahalised neid ära ei tunne. (lk 41)
Ma vihkan mitte millegi eest rassimist. Vihkan seda niisama palju kui kõik need rootslased, hollandlased, kreeklased, sakslased ja endised iiri maaorjad, kes nüüd Joburgi asustavad ning rikkaks lähevad. Miks peaksin mina üksi pisikese erasüdametunnistusega uhkeldama ja arvama, et on alatu musti mitte millegi eest töötada lasta, kui kõik teised arvavad, et see on all right! Mulle on täiesti kama, mismoodi ma endale teatava varanduse saan, — peaasi, et ma selle saan. Mustade nahk tõmmatakse ju nagunii üle kõrvade. (lk 42)
  • Aga tehasehallis. Meid on kümme valget ja üheksakümmend musta. Terve esimese tunni pead karjuma ja sõimama, enne kui saad nad niikaugele, et nad ulatavad sulle, mis vaja. Niipea kui sa nad silmist lased, muutuvad nad loiuks. Nad on tuimad. Ükski neist ei ole saanud tassi teed või mingisugust hommikueinet. Aga ennelõuna edenedes ammutavad nad ühisest tööst endast jõudu. Kaheteistkümnekesi tõstavad nad taktis kaablit, saates iga liigutust teatud häälitsusega, tõstavad ühises rütmis, muudavad tõstmise tantsuks. Rütm ise peab raskust tõstma. Kui need häälitsused ja see õõtsumine on nad lõplikult neelanud, vabaneb neist jõud, mille töö esile manab; see tõstab ja tassib raskusi, ilma et mehed teaksid, mis nad teevad. Nad tulevad ja lähevad nagu merelained, millel laeva sihtkohast aimugi ei ole. (lk 45-46)
  • Ma pean ta kanguse murdma. Ta ärritab mind. Ma ei armasta teda, aga võin küll, kui tahan. Nagu nälginu kehva toidu kallale tormab ja ennast haigeks sööb, nii võtan mina maotuid naisi, et neid vastastikuses alanduses nautida. Niiviisi olen ma Igorile ja Irmale truu. Mu südametunnistus on nende ees puhas, ma ei ole iial kedagi teist armastanud. Meeldiv see muidugi ei ole. Miks pidi Irma surema ja mind armastuse vürstitroonilt liha orjamisse tõukama! (lk 52)
  • Küsin, miks ta Joburgi tuli. Ta vastab, et esmalt oli tal üks eesmärk, nüüd aga on teine juurde tekkinud.
"Tahaksin aafriklasi kohata, istume siin restoranis, oleme Aafrikas, aga ei näe ühtegi aafriklasest külalist. Kus nad lõunatavad? Kas neid üldse ei arvestata?"
Ütlen, et aafriklasi ei saa arvestada. Neid on liiga palju.
Ta ei hinda mu teravmeelset sõnamängu. Liiga palju?! Nende endi meelest peaks neid vastupidi liiga vähe olema. "Majas, kus ma elan, on välisuksel silt NO NATIVES ALLOWED — pärismaalastel sissekäik keelatud. Kuidas sa reageeriksid niisugusele sildile oma kodumaal — rootslastel sissekäik keelatud?..." (lk 54)
Tema paks sõbratar nutab. Must kelner valab talle kohvi; ta tõmbab käe eemale ja heidab kelnerile niisuguse pilgu, nagu oleks see teda vägistama tulnud. Elatanud liilia ütleb kõikeandestaval ilmel ära ja seletab oma imet­levale sõbratarile, et loobub kolme päeva jooksul täielikult kohvist — usulistel motiividel toodud ohver.
"Ma ei suuda pisaraid tagasi hoida, kui mõtlen, kuidas väikesed mustad lapsed nüüd Kongos nälga surevad," ütleb paks lootusetus võistluses sõbratari askeesiga.
"Pärismaalased ei tea, mis tähendab vanemate armastus laste vastu, — ja niisugused räägivad vabadusest." (lk 56-57)
Ei tea mispärast? Miks mind siis jõuga õnnistati, kui mitte selleks, et ma seda näitaksin, kogu ulatuses kasutaksin. Lugu pidada! Pean ma mõne endast viletsama ees lipitsema? Mis Irma mõtles? Miks ta loopis niisuguseid sõnu, ilma et oleks lähemalt seletanud! Miks ta ei jäänud minu juurde ega teinud kõike selgeks! Oleks ta minust pisutki lugu pidanud, siis ta ei oleks niimoodi surnud. Mis viga teistele rääkida, kuidas nad peavad elama, kui võid ise puhta südametunnistusega surra, ilu ja kõik nooruse illusioonid alles. (lk 69-70)
  • Ma ei hooli poliitikast, ei kodumaisest ega siinsest, ometi oleks huvitav kuulda mõnda haritud musta seda asja seletavat. Aga on vähe, kui ütled, et valitsus on mäda. Ta ei lange sulle kaela. Ta on cheeky ja tal on kurjad silmad.
Tähendan, et kas see ei ole kurat teab mis, et nad ei tohi isegi poest viina osta.
Ta vastab:
"Näen, et olete tõeliselt vabameelsetel koosviibimistel käinud. Seal tunnevad eurooplased sulle aina kogu südamest kaasa, et sa ei või nende viina juua ja valgete tüdrukutega magada. Nad kannavad oma kõige olulisemad probleemid automaatselt meile üle. Neil on meie vajadustest nõnda kaugele arenenud arusaamine, et vaene kahver ei julge tunnistada nii vanamoelisi muresid, nagu toit, õpperaamatud ja elektrivarustus." (lk 70)
  • "Ma olen kaua ühe asja üle pead murdnud," ütleb ta viimaks hajameelse sõbralikkusega. "Teie ehk võite mind selles suhtes valgustada."
Hakkan kohe õnge ja küsin õhinal, mis teda huvitab.
Ta ütleb: "Mis tunne on ka kõiki kodanikuõigusi nautida?" (lk 71)
  • Mu Igor. kas sa ei tea, et sa oled minu ja et su rõõm kuulub mulle? Et sa oled läkitus Irmalt, kes kahetses, et ta suri ja mind üksi jättis? Pärast surma ta mõistis, mida ta mulle tähendas, ja tuli Igori näol tagasi. Kui ma oleksin lurjus, kelleks maailm tahab mind tembeldada, — kas ma oleksin siis sind saanud! Seepärast ei tohi sa mind petta. Seepärast ei tohi sul kellegi teisega hea olla. (lk 73)
  • Kübaraga mees lajatab aafriklasele hoobi selga ja võtab järgmiseks hoogu, aga juba on Kathleen kohal ja haarab kirkast kinni. Nii seisavad nad teineteise vastas, kirka nagu lipp kõrgel pea kohal ja töölised naerdes nende ümber.
Kathleen karjub: "Mis te teete, inimene!" ja vajub siis imelikult norgu, ei lausu enam sõnagi.
Mees ütleb: "They drive me mad." Siis vaikib ka tema ja nad vaatavad teineteisele otsa. Viimaks laseb Kathleen kirkast lahti ja tuleb auto juurde tagasi.
"Ega kedagi, nüüd oled siis ära näinud, kuidas valged musti kolgivad, võid rahuliku südamega koju sõita ja sellest oversea's jutustada," ütlen ma. Kui hoop kirkavarrega on kõik, mis ta näeb, ei ole ta Joburgist kuigi palju näinud. (lk 78)
  • Viipan, et nad võivad meie lauda istuda, ja Jack võtab kutse meelsasti vastu. Ta on pikka kasvu, hea kehaehitusega, harjunud kõvasti pigistama. Ja pärismaalastele sõitu tegema. Enesekindel ülbus, millega ta tellimust annab, jätab minu oma täiesti varju. Tundub, nagu pöörduks ta hästi väljaõpetatud koera poole, kellel ei ole vaja enam piitsa näidata. Ja kelnerist saab jalamaid üksainus roomav "yes, boss". (lk 81)
  • Mitmes plaanis elamise raskus seisab nende lahushoidmises. Nii et sõna või tegu, mis kuulub ühte plaani, ei reedaks teist. Esimeses plaanis on armastus Igori vastu, seal on kõik puhas. Teises unistus Igori tulevikust ja talust Gocksjös — see ei ole taevalik, aga on aus. Kolmandas seevastu valitsevad kõik need räpased abinõud, mida on vaja tarvitusele võtta, et teisest saaks reaalne tegelikkus; need valed, mida on vaja öelda, et armastus Igori vastu valena ei tunduks. Kõik Igori heaks, aga ilma tema teadmata. (lk 83)
  • Hinge kõige varjatumatest soppidest lähtuv lojaalsusenõue: missugune ma ka ei oleks, ma pean end taluma, sest ma olen mina. (lk 84)
  • ... Jack seletab Lõuna-Aafrika väikekodanlase evangeeliumi: jumal armastas valgeid sellel maal nii väga, et kinkis neile rikkalikuma päikesepaiste, odavama tööjõu ja mõnusama eluviisi, kui suvatses anda ühelegi teisele rahvale. (lk 84)
  • Ma mõtlen, aga ei või öelda, et meil Rootsis ei ole ju erilist rassi, kelle kallal noorsugu end välja võiks elada. Kui valged lapsed siin teenijaid jalaga togivad, ei paista see silma. Mul ei olnud peale Gerda kedagi togida, ja valgel nahal on sinised plekid hirmus hästi näha.
"Ära unusta, et kui kreeka kultuur oli õitsengu tipul, peeti orje. Platon rajas oma Riigi endastmõistetavale eeldusele, et üks klass on määratud orjatööd tegema. Kui see lääne kultuuri korüfee sellest lähtus..." (lk 85)
  • "Aga üldsus on abivalmis." võtab Jack endise teema üles. "Teinekord tuleb valvsatelt naabritelt ühe ja sama paari kohta kuni kümme avaldust sisse."
"Kes need pealekaebajad on, mustad või valged?"
"Kas see on siis pealekaebamine! Nad täidavad oma kodanikukohust. Mustad ei tea, mis on moraal, neil puudub õigusest arusaamine. Võid endale kõrva taha kirjutada, et kogu Aafrikas ei ole ainsatki seadusetruud kahvrit." (lk 89)
"Miks tema mustas nimekirjas ei ole?"
"Bossist ei ole mõttega lugejat. Muidu oleksid William ja piibel ammu ära keelatud." (lk 101, põlisrahva salajane lugemisring, mida minajutustaja pealt kuulab)
  • Näen ühte meest, poor white'i, bussipeatuses pingil istumas. Ta ei oota bussi, ei oota üldse mitte midagi. Ometi on ta tervenisti ametis. Temas käib kahe võrdse heitlus, see kurnab teda nii, et ta ei jõua kätt tõsta ja laubal jalgu pesevat kärbest minema ajada. Tuhanded möödujate pilgud tabavad teda: logard, päevavaras, paadialune, kooserdaja, kerjus, iseloomutu hulgus, viinanina, kelm, oma rassi häbiplekk. Ja ta ei karga püsti ega karju: "Ma ei suuda seda heitlust enam hetkegi välja kannatada, mind rebitakse tükkideks!"
Ta vaikib nagu kaks surevat põhjapõtra. (lk 107)
  • "Meie rassiprobleemid tingivad seadusandluse, mis ühtlase rahvastikuga maades on ülearune."
"Mis sa rassiprobleemide all mõtled?"
"Vähearenenud massi poolt ähvardavat ohtu kultuuri kandev vähemus alla neelata."
"Miks ei või see mass ennast arendada ja kultuuri hüvedest osa saada?"
"Ta võib — selles tempos ja selle tasemeni, mis talle sobib." (lk 130)
  • [Jack ja minajutustaja:] "Räägivad nad poliitikast?"
"Pane magnetofon eesriide taha, siis saad kuulda, millest jutt käib."
"Nojah, ega seegi plaat tundmata ole. Toovad nad oma kokkutulekutele raamatuid kaasa? See on juba hullem. Kui minul oleks asja kohta midagi öelda, annaksin viina vabaks, aga raamatute ostmise keelaksin koguni ära. Alkohol nüristab neid, teeb nad tuleviku seisukohalt vaadatuna hõlpsamini koheldavaks. Raamatud aga on tõeline ühiskondlik mürk. Vanglad on omamoodi ülikoolideks muutumas. Mõni must pärdik võib sulle seal Prantsuse revolutsioonist niisuguse loengu pidada, et mitte ainult sidijad ei jää suu ammuli kuulama, vaid vangivalvurid ka. Võid ise arvata, mis vanglamoraalist järele jääb, kui mõni niisugune iseõppinud pärismaalane distsipliini oma kätte võtab. Ja nad tasa ja targu poliitiliselt välja õpetab. Kõige hullem, et ka mõned personali hulgast on sellele mürgile vastuvõtlikud ja löövad põnnama. Häbenevad, nagu nad ütlevad. Sul ei ole õrna aimugi, missuguste raskustega me peame maadlema. Kui valitsus kord aru saaks, missugust ohtu lugemisnälg endast kujutab, laseks ta skokiani ajada ja mustadele tasuta välja jagada ning konfiskeeriks selle asemel nende raamatud." (lk 144-145)