Restoran

Tartu restoran Püssirohukelder on rajatud ajaloolisse püssirohukeldrisse Toomemäe nõlva all, seetõttu saab see pakkuda külastajatele sisevaadet enam kui kümne meetri kõrgusele laele.

Restorani sildil istub kana,
keda maaler kukeks kavatses.
Haav on noor, kuid mälestus on vana, -
siia tulla tihti tavatses.
   
Kahupäine klaverit taob:
Swing-it! Swing-it!
Ettekandja on kahjuks
halvasti mingit.
    
Linal paraku on ikka plekid,
aga kaste haruldaselt hõrk.
Siis veel olid leiva-, lihatšekid,
magustoidu ees veel olin nõrk.

  • Karl Ristikivi, "Hårsfjärden, fantaasia g-moll" VIII kogus "Inimese teekond"


  • Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 14


  • Ta näeks restoranidesse sisenevaid kõhnu rahulolematuid isikliku arvamuse omanikke, kes sööksid seal kõhu täis ja hiljem vaataksid menüüst järele, kuidas see neile maitses.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 135


  • — Herttula Terttult tuli Rootsist kaart, ütleb Kaisu Ernile. — Mõtle vaid, ta on restoranis nõudepesijaks! Selline asjalik tüdruk! Maa parimad kodumajanduskoolid läbi käinud. Ja lisaks kõigele veel kunstiandega, sai koguni pealinnas oma rüiude eest auhinna.
    • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas", tlk Katrin Reimus, 1998, lk 108


  • Lapsed olid rahulikud ja tasakaalukad, kõik kolm olid juba ammuilma mähkmetest väljas, neil ei olnud vähimatki allergiat ega toidutalumatust, ehkki säärased asjad on tänapäeval tõeliselt hot teema, ja tõtt-öelda oli see ainus hot asi, millest ta puudust ei tundnud. Isegi peened restoranid peavad menüüs ära märkima, kas toidud sisaldavad gluteeni või muna või pähkleid või ehk veerand datlit või koguni kaks suhkrutera, see on tänapäevane massihüsteeria, ja kui tema oleks mõnes niisuguses kohas kokk, suruks ta endale esimest ning ühtlasi viimast korda lihunikunoa vastu randmekohta.
    • Anne B. Ragde, "Andestada saab alati", tlk Riina Hanso, 2017, lk 17


  • Mõtlesin talle [tütrele] häid kombeid õpetada ja kui taas kord Tallinna läksime, viisin ta Gloria restorani pidulikule lõunale. Gloria oli 1970. aastatel kõrgklassi koht. Parteiladvik käis seal lõunastamas ja ega õhtuti samuti igaüht sisse lastud.
/---/
Saatuse või jumal-teab-kelle tahtel juhtus onukesel õnnetus: leivatükk kukkus maha. Mehike (nimetan nii, sest ta oli lüheldane, ümara näoga ja punapõskne) võttis leiva üles, asetas siivsalt oma leivataldrikule ja võttis uue.
Kata jälgis toimuvat. Ta silmad läksid aina suuremaks. Siis käratas nii, et kogu partei ja valitsus kuulsid: "Anna musi, idioot!"
  • Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika", 2016, 2. trükk, lk 133-134


  • Mulle meeldib inimesi jälgida. Kui olin väike, pani ema mu pidama looduspäevikut. Märkisin iga päev üles, mida looduses nägin, muudkui vaatlesin – see kujundas harjumuse. Mulle meeldib seada end metatasandile. Lähen näiteks üksi restorani, mind vaadatakse seal kaastundlikult – ahah, tal pole kellegagi koos söömas käia. Mina aga jälgin restorani nagu nukumaja: mis on inimestel seljas, milliste autodega nad tulevad, mida räägivad. Mulle meeldib hästi palju erinevates kohtades käia, moodsatest hipsteriurgastest rahvamaja diskoni. Ma ei põlga ära kellegi seltskonda, kuigi pean tunnistama, mõned seltskonnad on vahel rasked.
  • Tänapäeval on prantslastel kombeks restoranis lõunasöögi juurde juua pigem karahvinitäis vett ja väike sõõm veini, teisisõnu mitte vein pooleks veega, vaid vett veidikese veiniga. Prantsusmaal on korda läinud vähendada alkoholi tarvitamist ühe protsendi võrra aastas, paralleelselt on vähenenud suremus alkoholitekkelistesse haigustesse, mida on 60 ringis, ja pikenenud on prantslaste keskmine eluiga, mis on nüüdseks üks pikimaid Euroopas, ulatudes üle 81 eluaasta. Prantslased ei ole veinile selga keeranud, joovad seda aga pigem koos veega, mitte metslase kombel paljalt.



Siis, kui peenes restoranis tuuakse lauale kõrge klaaspudel veega,
näen, kuidas lapsepõlve tolmuses aidas vedeleb samasugune muu prügi sees.
"Ära seda küll näpi, see on vana praht," ütleb isa.

  • Piret Põldver, "Pakun külalistele kaalika- ja porgandiviile...", Müürileht, 28. jaanuar 2019
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel