Nukumaja

Luule

Ainult unes on ununud Aeg -
Mis neist võis saada, kes seda küll teab?
Mängisime kuid koos eile öösel
Nukumajaga trepi peal.

Sara Teasdale, "Vaid unes" ("*Only in Sleep..."), kogust "Flame and Shadow", 1920

Kui teie tülitsete oma vendade või õdedega, siis alati mõne lihtsa asja pärast - nagu näiteks: kes jättis su värvipintslid vette või kes unustas su raamatu välja heinamaale, või kas see olid sina, kes ajas liimipoti su venna maakaardile või astus nukumaja sohvale tol päeval, kui te kõik hullates nukumaja ümber ajasite ja mööbel kiiruga tagasi pandi.
Edith Nesbit, "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 5

Mulle meeldib inimesi jälgida. Kui olin väike, pani ema mu pidama looduspäevikut. Märkisin iga päev üles, mida looduses nägin, muudkui vaatlesin – see kujundas harjumuse. Mulle meeldib seada end metatasandile. Lähen näiteks üksi restorani, mind vaadatakse seal kaastundlikult – ahah, tal pole kellegagi koos söömas käia. Mina aga jälgin restorani nagu nukumaja: mis on inimestel seljas, milliste autodega nad tulevad, mida räägivad. Mulle meeldib hästi palju erinevates kohtades käia, moodsatest hipsteriurgastest rahvamaja diskoni. Ma ei põlga ära kellegi seltskonda, kuigi pean tunnistama, mõned seltskonnad on vahel rasked.
- Susan Luitsalu, intervjuu: Pille-Riin Larm, "Vastused kõikidele küsimustele" Sirp, 11.09.2020