"Kohtla-Nõmmel on täna eriti palju väljujaid," ütles Elroni piletimüüja kergelt küsival toonil. Polnud vaja kaks korda mõelda, kuhu kõik need rohked väljujad suunduvad. Rongis istusid kahekümnendates aastates tüdrukud ja poisid, käes magamiskotid ja telgid, kõhukotid üll ja seljas Adidase dressid. Punasest sametist pükskostüümis neiu tuli koos Ed Hardy särgis noormehega, kel oli peas hästi väike nokats. Head reisijad, need on Kalamaja, Pelgulinna ja Kopli hipsterid ja nad sõidavad suvepäevadele!
Tuntud indie-bänd Röövel Ööbik oli töödelnud end läbi tugeva hipsterifiltri. Peale muusika, mis oli koondunud nüüd Raul Saaremetsa Macbooki ümber ja muutunud elektrooniliseks kajaharjutuseks, oli Tõnu Pedaru jalga tõmmanud sinised Adidase kolme triibuga dressid. See tähendab riietuseseme, mis defineerib tänapäeva moodsat inimest.
Sellise 1990. aastate ossi või vene päti stiili (mõelge triibuga dresside ja nokatsite peale) kuulsaim levitaja on vene disainer Gosha Rubchinsky, kes viimati tegi Adidasega koostöös kollektsiooni, mida esitleti Kaliningradi moesõul. Rõivabrändi Vetements 2018. aasta kevadkollektsiooni riided nägid välja nagu 1990. aastate humanitaarabipakkide sisu, kuid need olid üles pildistatud maailma kalleimas linnasZürichis kohalike elanike seljas.
Ka Eestis on selline fakeIda-Euroopa stiil aina populaarsem. Vaadake kas või, kui palju poseerivad noored Instagramis ossiküki poosis, kuigi on tegelikult tavalised haritud linnanoored. Viuu prillipood tegi täiesti ajuvaba reklaamikampaania, kus ülikenad modellid poseerivad vanades trollides ja Balti jaama vanal turul. Mägede Hääl, Tallinna noortele mõeldud festival Ida-Virumaa tööstuspiirkonnas, oli sellise unelma täiuslik kehastus.
Selles mõttes oli Mägede Hääl ikkagi importüritus Ida-Virumaal, sest kohalikke oli üsna vähe, publikut teenindasid Sveta ja Helikopteri baari eestikeelsed tüdrukud ja poisid ning Sveta pop-up'i eest sai osta koreapärast riisirooga rohke kimchi ja Sriracha kastmega. Siiski oli Mägede Hääl mõnus kodune hipsterkräu, mitte nagu välismaalaste korraldatud Into the Valley, kuhu pilet maksis peaaegu 200 eurot ja fotodel poseerisid peened Rootsi hipsterid, kes elaks nagu mõnes paralleelmaailmas.
Sellest hoolimata oli Mägede Hääl autentne hipsteriüritus. Seal oli päriselt seda moodsat, boheemlaslikku ja heas mõttes pretensioonitut vaibi, mida tõenäoliselt sajad inimesed Viimsist, Mustamäelt, Kristiinest, Piritalt ja mujalt tulevad otsima Kalamaja päevadelt. Aga Kalamaja päevade hoovikohvikute, 10-euroseid burgereid müüvate food-truck'ide ja loendamatute kinnisvarafirmade telkide vahelt leiab juba hoopis midagi muud.
Nähes hommikusest rongist väljumas justkui Pinterestist välja prinditud hipsterite hordi, kukkus tuju kordi. Kalamaja kolis Ida-Virumaale, nagu on pealkirjastanud oma festivaliarvustuse ka kultuurikriitik Kaarin Kivirähk (Postimees 17. VII 2017), ja kogu moos. Või nagu naljatles mu kohtlanõmmekast sugulane Martin, kelle meelitas peole Tommy Cashi esinemine: "Mina oma täiesti tavalises riietuses näen siin välja alternatiivne."
Keskmisele Kalamaja hipsterist külastajale tähendab "Mägede häälele" sattumine ilmselgelt tõelist elamust. Tallinnas on teatavasti ainult üks paemägi ja seegi vähemalt XIII sajandist täis ehitatud. Samuti kannatab pealinn ehedate tööstusjärgsete maastike puudumise käes. Seetõttu on kõikide kultuuritehaste loometööstustöölised tolmust ja mürast lootusetult võõrdunud. Minu vanaonu (ja Martini vanaisa) pilt on aga kaevandusmuuseumi ekspositsioonis.