Foto

Esimene inimesest tehtud foto. Robert Corneliuse autoportree aastast 1839.

Proosa

• Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad tunded nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud sõbra päevapilti – need on tema näojooned, see on tema nägu, ja need päevad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie mälestusse; ent tema see ei ole.
  • Erich Maria Remarque, "Läänerindel muutuseta", lk 92

• Ka jõukad pärismaalased käisid piltniku juures, üks kord elus, siis kui nägid, et surm seisab suu juures. Fotod olid suured, kõik ühesuguse formaadiga, need pandi ilusatesse kuldraamidesse ja riputati esivanemate altari kõrvale. Kõikidest pildistatud inimestest, ma olen neid palju näinud, tuli välja peaaegu üks ja sama pilt, nende sarnasus ajas hämmeldusse. Mitte ainult sellepärast, et vanad inimesed on sarnased, vaid et portreed olid retušeeritud, alati ja nii, et näo iseärasused, kui neid veel oligi jäänud, siluti ära. Näod olid igavikuga silmitsi seismiseks ühtemoodi viimistletud, neid oli kustutatud, ühetaoliselt noorendatud. Seda inimesed ju tahtsid. See sarnasus — tagasihoidlikkus — pidi rüütama mälestuse nende teekonnast läbi suguseltsi, tunnistama ühtaegu selle eripära ja tõelust. Mida sarnasemad nad olid, seda selgemalt pidi ilmnema nende kuulumine suguseltsi ridadesse. Liiati oli kõigil meestel peas ühesugune turban, kõigil naistel juuksekrunn, ühesugused siledad pead. Meestel ja naistel ühesugune püstkraega pluus. Neil oli kõigil ühesugune ilme, mille ma kõigi seast praegugi ära tunneksin.
  • Marguerite Duras, "Armuke", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu 11/12 1989, lk 50

• Esimesena laskus 4. jaanuaril 2004 Marsile sõsarast varem startinud Spirit, mille maandumiskoht on ekvaatorist lõuna pool asuvas 170 km läbimõõduga Gusevi kraatris, kus võis olla järv ja kuhu suubub voolusäng, mida mööda võis kunagi voolata vesi. Esimestel Marsi pinnal tehtud fotodel avanes vaade tasandikule, mida katvaid kive oli tunduvalt vähem kui varasematel maandumiskohtadel. Taamal kolme-nelja kilomeetri kaugusel paistis ka väike mäestik (õigemini küll küngastik), mis sai hukkunud kosmosesüstiku järgi nimeks Columbia mäed ning mille tippudele anti selle katastroofi käigus hukkunud astronautide nimed.
  • Tõnu Tuvikene, "Kahekesi Marsil, kolmas kohe tulemas," Tarkade Klubi, 5/2008, lk 25-33

• On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid, kes keelduvad jutustamast ning vaikivad omal soovil. Neid ei kiusa võimalus silma paista, nad ei vaja, et nende isiklik lugu avalikku "tõrde" segatakse, isegi siis, kui nendest säilib värviline portreefoto ning portsjon rariteetseid fotosid perekonnaalbumist. Nende vaikust ei tule võtta mitte eelkõige moraalse või poliitilise kahtlusega, hälbe või miinusmärgina, vaid pigem neutrum'ina, millele igal inimesel on õigus.
  • Tiina Kirss, "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014

• Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui maali, sest kunstnik lähtub oma sisemisest aususest, ta maalib alati ausalt.
  • Maarit Murka: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali" ERR, 17.09.2019

• Mõtlesin selle foto peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63)
  • JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk Tiina Randus, 2021, 2. trükk

Luule

vaatad mulle otsa etteheitva ilmega
silmad pisut kissis, pinges näost paistmas
varjamatu trots paigaloleku ja vaikimise vastu.

selle pildi vastu, mille peale
sind on püütud, püüdes sind muuta
muutumatuks, määratletuks -

vaatad mulle hääletus tardumuses otsa
aga mina tean, et juba otsidki sa
sellelt fotolt väljapääsu

• Maarja Pärtna, "autoportree", rmt: "Vivaarium" 2019, lk 13