Muutumatus

Muutumatus on kalduvus ja võime muutustele vastu panna.

Proosa

Sest ma saan mitmel moel aru, et see idee ei ole mingi väljamõeldis, mis sõltub ainult minu mõtlemisest, vaid tõelise ja muutumatu loomuse pilt: esiteks sellepärast, et ma ei saa välja mõelda ühtki teist asja – peale Jumala –, mille olemusse kuuluks eksisteerimine; edasi sellepärast, et ma ei saa käsitada (intelligere) kahte või enamat niisugust Jumalat, ning eeldusel, et üks juba eksisteerib, näen ma selgesti, et on paratamatu, et ta on eksisteerinud igavesest ajast ja jääb igavesti; ja lõpuks sellepärast, et ma tajun Jumalas palju muud, millest ma ei saa mitte midagi ära võtta ega muuta.
- Rene Descartes, Meditatsioonid esimesest filosoofiast. Viies meditatsioon].

Laste elumõistmine on metafüüsiline; kuna ajakulg varasemates eluaastates tundub ääretult aeglane — kui tohutu igavik lahutab üht sünnipäeva teisest! — näib iga seisund ja situatsioon igavene ning muutumatu. Status quo. Lapsed oskavad mõista vaid momenti, mitte seda, mis on enne ja mis tuleb pärast; nende arvates on noored loodud nooreks ja vanad alati krimpsus olnud. Elu alustavate olendite jaoks ei oma mingit tähendust mõisted minevik ja tulevik, need on paljad sõnad.
Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982, lk 6

Lilled tervitavad suvepüha. Isegi takjad õitsevad karuste pehmete nööpidena suve auks — ja eeslite rõõmuks. Seal nad töötavad — kaks väikest hobueeslit veavad harkatra, kündes kollakat savi. Üks talumees juhib, teine veab takka. Nii nad joonistuvad künkanõlval taevaranna taustal — elu muutumatuse sümbol.
- Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996, lk 53

Loomad saavad aru, et midagi muutub. Aga ajataju koosneb kahekordsest teadlikkusest: muutumatus ja muutlikkus. Seda saab omistada ainult neile, kes seda väljendada mõistavad. Seda saab teha ainult keele abil, ja ainult inimestel on keel.

Ajataju ja keel kuuluvad lahutamatult kokku. (lk 210)

Aeg on hulk teadvuse vorme, hulk sümboleid inimese elus.

See tähendab, et aeg on ka keele tähenduspiirkond, nagu maastik, kuhu minnakse, kui üritatakse mõista seda osa maailmast, mis on seotud tema muutumisega.

Nagu kõik keelemaastikud, ei koosne ka aeg ainult sõnadest või keelelisest tähendusest. Seal on ka värvid, helid, rütmid, puudutused, lõhnad, pinged ja pingelangus.

Oma kõige lihtsamas vormis on see äratundmise ja ootamatuse kirjeldamatu ühendus, mis tekib, kui teadvus tunnetab maailma liikumist. See on teadvustamine, et igas muutuses on midagi ennenägematut, unikaalset ja pöördumatut, ja midagi, mis jääb alati samaks. (lk 215)

Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004

Korraga saab mulle kõik selgeks, nii selgeks, et ma ohkan kergendatult. Muidugi, just sellepärast ma siin käingi! Kuna palatis miski ei muutu. Elsa on kogu aeg siin, osavõtmatu ja liikumatu. Ta hingab kogu aeg samasuguses rütmis. Asjad, nii palju kui neid on, asuvad kogu aeg samades kohtades. Ainult tooli liigutatakse mõne sentimeetri või meetri võrra, aga muidu on palat nagu mull, milles aeg on peatunud. Mull, millesse mul on ajutine sissepääs.

Kui kauaks ma sellesse mulli jään?

Kui kauaks Elsa sellesse mulli jääb? (lk 66)

Clélie Avit, "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 157

Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.
- Eero Epner "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

Luule

Ta teab, et kord ta põrmust kasvab nõges maas,
muust ilmast äraminekuni teadlik
ja ilmast ilma muutumatu mees
sääl kaetud päi ta seisab jalad vees
mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

Juhan Viiding, rmt: Jüri Üdi, "Käekäik". Tallinn: Perioodika, 1973, lk 55

Tunnen mõõka, mis ei mõrva,
mille löök peab kosmost koos.
Tema teravus meid kaitseb,
tema serv on see, kus õitseb
puutumatu, muutumatu
ainsa vabaduse roos.

Paul-Eerik Rummo, "* Mõtled elu saladusest". Looming 1995 nr 7, lk 869

Kõik teeviidad viltu seal.
Muutumatu maastik täis eksitavaid sõnu
on paik, kus samme sead
ja kuhu peidetud ka sõnum.

Jana Lepik, "***Kõik teeviidad viltu seal" kogus "Lahtine taevas", 2004, lk 7