Astrid Ivask

Astrid Ivask (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija.

"Leiud"

Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996.

• Ema oli käsitöötegija: aeg-ajalt muundus meie korter raamatuköitekojaks liimi lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, viinamarju kasvatada, välismaa diplomaate vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5)
• Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene suve kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille harmooniat ei häiri miski, isegi mitte esimene armastus, isegi mitte sõda. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi pargi ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid õunad ja vahtralehed. Viimasel sügisel võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime aita varjule. (lk 6)
• Luule oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu veri ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. Lapsepõlves oli mul kurttumm sõber ja võib-olla hirm vaimse tummuse ees sundiski mind kirjutama. (lk 6)
• Neli maad ja tema luuletajad on mind õpetanud mõistma elu ja surma: Austria, Hispaania, Kreeka ja Soome. Wien, linn nagu üliküps puuvili, millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda kahevõitlusele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu päikeses. Ma tulin Kreeta saarele kui palverändur, kellele on kõik patud andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel igavik, metsade ja järvede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6)
• Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9)
• Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10)
• Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10)
• Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11)
• Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk.

Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13)

• Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17)
• Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18)
• Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22)
• Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25)
• Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26)
• Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island)
• Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28)
• Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31)
• Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31)
• Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33)
• Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33)
• Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella.

Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38)

• Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul.

Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril.

Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41)

• Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41)
• Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42)
• Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42)
• Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49)
• Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49)
• Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa)
• Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. De profundis a te clamavi. (lk 51)
• Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60)
• Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64)
• Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64)
• Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia)
• Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73)
• Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74)