Vesiroos

Vesiroos (Nymphaea) on kosmopoliitne taimede perekond vesiroosiliste sugukonnast. Eestis kasvavad sellest perekonnast looduslikult valge vesiroos (Nymphaea alba) ja väike vesiroos (Nymphaea candida). Taksonoomiliste segaduste tõttu loetakse mõnikord sama perekonna liikmeks ka vesikupud.

Valge vesiroos
Clara von Sivers, "Kevadõied" (1893)
Bertha Newcombe, "Vesiroosid"
Edith Helena Adie, "Punased ja sinised vesiroosid Kuninganna Aedades (1916)

ProosaRedigeeri

  • Võib-olla armastas ta [Charles II] Kaspia mere voogudega sarnanevaid punakaid veevooge, avarat vetepinda, mida jahe tuul viirutab nagu Kleopatra juustelaineid. Või armastas ta tiike neil kiikuvate kressidega ja lopsakakrooniliste valgete vesiroosidega, mis puhkedes näitavad kollendamas kuldset idu piimvalge ümbrise taustal nagu munas — neid salapäraseid sosistavaid tiike nende pinnal ujuvate mustade luikede ja ablaste pardipoegadega, siidiseis udusulis hapra pesakonnaga, kes jälitab rohelisi kärbseid kuremõõkadel või konni samblases redupaigas.
  • Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 635


  • Aga Ahtama suurim väärtus olid vesiroosid. Neid on väga palju, küllap jõe madalus ja põhi neile väga sobivad. Muda pole kuigi paks ja paepõhjas leidub selliseid sobivaid praokesi, kus vesiroosil väga mõnus poetada aastaastalt juuri tugevamini kinni. Üksainus taim kasvab haruliseks nagu mõni suur merivähk kuskil atollileiguses, kes käib vedamas kookospähklaid. Kuigi nüüd olen näinud suuremaid õisi paljudel taimedel, vesiroos ikkagi on omaette, sest temast nagu eriti selgelt tundub, kuidas kõik, mis tal on, läheb õite pääle, kuidas ta ei säästa midagi nende kaunimuse saavutamiseks. Ta on nagu need liblikad, kes mõnepäevaseks lendlemiseks päikeses valmistuvad mitu aastat. Ja siis kontrast kasvukoha tavalise sodisuse, veegi saastunuse ja vesiroosi heleduse vahel, mis kogu maailma on pannud moraalitsema üht- või teistpidi. Õigustada saab ju vastandeid. Ütelda, et inimene olgu puhas nagu vesiroos, kuigi kasvab maailma kõntsas, aga vastupidigi, et inimene peab otsima kõntsa, endale ning endast soetama muda, et ta kord õitseks vesiroosiks sellest välja. Minu meelest mõlemad lobisevad ilmaaegu, sest vesiroosid varsti on kõnts - kui inimene end ei kõntsasta ammu enne õitsemahakkamist.
    • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 46


  • Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd põtrade paradiisi pajupadrik. Vesiroose enam pole. Kala on vähemaks jäänud, vähid päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka.
    • Anu Raud, "Paadivargale", rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171-172


LuuleRedigeeri

Keset uinund järwe
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks wesiroosiks
Kumama kui uni wäike
Õhtupalweks jumalale.


Jõe, järve mudahaudadest,
üleskerkind kõdund kõntsa seest,
kuhu hukkund inimeste hinged,
ulatad sa valendavad õied
vastu päikesele, valge kupp.
Üle vete pinna veetled mind,
armsamale tahan murda sind.
Omis juuksis võtab ta sind kanda,
omad lõhnad jätad sinna randa,
närtsib surmas neitsiline nupp.
/---/
Armsamale tahan murda sind,
alla voode virru võtad mind.
Väsist, maisest, puhata sääl hää,
lima juuksis, lõmmujuurtel pää,
hõbekalad kustund silme üle;
ootab armsam, ei ma enam tule.

  • Jaan Lõo, "Vesiroos" (1916). Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 486

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel