Vähk

See artikkel räägib veeloomast. Vähktõve kohta loe artiklist Vähk (haigus), sodiaagimärgi kohta artiklist Vähk (sodiaagimärk).

Natüürmort vähiga (Alfred Hirv, 1910ndad)

Kompvekipaber. Vähi karamell. 1920-1940.

Karin Luts, "Vähjasööming" (1933)

Jõevähk ehk väärisvähk (Astacus astacus) on magevetes elav ja järjest ohustatum vähilaadne, kelle liha on kulinaarias kõrgelt hinnatud.

Proosa

• Prints omalt poolt oli välja mõelnud uue nalja, millest ta lootis palju. Ta oli nõudnud järgmiseks hommikueineks vähke ja kavatses veeta päeva, meisterdades väikest võllast, kuhu ta kavatses kõige ilusama neist loomakestest üles puua. Keedetud vähi punane värv ei võinud jätta mingit kahtlust selles, millele taheti vihjata, ja nii oleks tal lõbu olnud puua kardinal sümboolselt, oodates, kuni ta puuakse tõeliselt. Seejuures aga ei või keegi talle ette heita muud kui vaid vähi ülespoomist. (lk 180)
• Vahepeal riputas prints vähi nööri otsa. Seejärel pistis ta võlla püsti põrandasse ja pahvatas naerma.

La Ramée naeris kõigest südamest kaasa, ilma et oleks ise täpselt teadnudki, mille üle, ja valvurid ühinesid nendega.

Grimaud ei naernud. Ta astus la Ramée juurde ja ütles, osutades vähile, mis keerles nööri otsas:

"Kardinal."

"Kelle poosid Tema Kõrgus hertsog de Beaufort," lisas prints, naerdes üha kõvemini, "ja isand Jacques Chrysostôme la Ramée, kuninglik politseiohvitser."

La Ramée huulilt pääses hirmukarjatus, ta tormas võlla juurde, kiskus selle põrandast välja, murdis kiiruga katki ja viskas tükid aknast välja. Ta tahtis ka vähi neile järele saata — niivõrd oli ta pea kaotanud -, kuid Grimaud haaras tal selle käest.

"Maitseb hea," ütles ta. (lk 182)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• "Minge pilliroo juurde."

"Ei lähe, võid ise minna."

"Muidugi lähen. Käisingi juba, seal on tore vaadata, kui vähid parve ümber ronivad. Üks hull oli ometi nii suur nagu kinnas ja õgis aga teisi nahka. Siis tuli üks suur kala, vist säga, niisuguste suurte, punnis silmadega ja sõi jälle vähi ära. Ei, seal on niisuguseid loomi näha, et kananaha ajavad ihu peale."

• Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 52

• Või jälle, vähjahärra mõnuleb kivitaadi lõua varjus ja laseb päikesekiirtel läbi vee oma kukalt paista. See paistmine on vähjale ühtlasi valvesignaaliks. Tal ei tarvitsegi üles ega ringi vaadata, silmitsegu ainult oma ninaalust põhjasõmerikku - nii kui ilmub sellele mingi vari, nii on kohe teada, et varju kannul tuleb keegi, kes tahab sind kuklast haarata. Lase nüüd jalga!

Mõtleb see vähk: kui targasti on teinud Looja, et ta igale vaenlasele on külge pannud reetliku varju. See varjukaetis on vähjale sama, mis väikelinna pürjelile spioon-peegel ta aknaraami küljes. Ja kaval on selle spioneerim ise juures meie vähkpürjel: ta lesib põhjakruusal kui tardunu, et pole muud kui pista käsi sisse ja haara vanapoiss külgepidi sõrmpihtide vahele. Käes ta on, see kümmelnapsu punane maius-manusk. Aga mine võta! Nii kui vaevalt käe vette saad, pistab vähk vupsti nagu nool süld maad eemale. Andis lakaga hoolöögi ning kadus. Ja mitte oma pea suunas, vaid tagurpidi. Ära üllatas jällegi!

• Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 134

• Vähke oli tol ajal ikka nii palju, et neid võinuks Uueveski oja looduslikust, paisutamata osast palja käegagi püüda. Seal me neid kive kangutades elusalt nägime, olid mustad, mitte punased nagu keedetult.
  • Ruth Mirov, "Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis", Mäetagused nr 42

• Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd põtrade paradiisi pajupadrik. Vesiroose enam pole. Kala on vähemaks jäänud, vähid päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka.
  • Anu Raud, "Paadivargale", rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod", Tallinn: SE&JS, 2020, lk 171-172

Luule

Säärikud jalga
ja õlale natad!
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
...
Vähk keerab kavalalt vurru
ja mõtleb:
"Tunnen neid tüütuid pühapäevakütte,
ikka neil ühed ja samad on võtted.
Ikka pruukostiks pakuvad konna.
Naiivsevõitu ju on nad ..."
Ja jalutab väärikalt ära.

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Vanasõnad

• Ostad õhtul, vaatad hommikul, ei maksa kaht vähkigi.
• Võta peopesast karvu või vähi seljast villu.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929