Punane on värvus, mis tähistab inimsilmale nähaoleva valguse kõige pikema lainepikkusega (625–750 nm) osa. Pikema lainepikkusega kiirgus (infrapunakiirgus) ei ole inimsilmale nähtav. Punane on üks põhivärvidest, selle vastandvärvus on roheline.

Frankfurdi meister, "Madonna lapsega", 1490ndad
Dante Gabriel Rossetti, "Pandora", (1869)
Helene Schjerfbeck, "Tüdruk punasel sohval" (1882)
Paul Gustav Fischer (1860–1934), "Daam punases", s.d.
John White Alexander (1856-1915), "Punane ja must", s.d.
Alphonse Allais, "Tomatite saagikoristus Punase mere kaldal apoplektiliste kardinalide poolt", 1884 (rekonstruktsioon 2009)
Louise Catherine Breslau, "Tütarlaps apelsiniga" (1899)
Gustave Van de Woestijne, "Kaks kevadet" (1910)
Hermine Haader (1885-1928), "Moonid", s.d.
Kuzma Petrov-Vodkin, "Punase hobuse ujutamine", (1912)
Anina Poulsen (1860-1936), "Vaikelu punaste roosidega", s.d.
Henri Le Sidaner, "Laud. Punane harmoonia" (1927)
Kathleen Kucka, Best red (2011)
Punane kunstnik Marge Nelk, autoportree, 2014
Mirit Ben Nun, "Punane" (2008)


Proosa

muuda
  • Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud sõnu, kehas taltsutatud värin, rinnas peksev süda ja käes — poolpuhkenud punane roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma suu lahti teha rääkimiseks, aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult silmad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon.


  • Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga punane ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks.


  • Tollal märatses Peterburis äge koolerapuhang, igal tänaval oli näha desinfektsioonikatlaid, loendamatud surnuvankrid veeresid mööda, suured müürilehed keelasid tsaari nimel Neeva vett joomast. Algul oli jube, ent varsti harjusin sellega. Raskem aga oli harjuda pingelise õhkkonnaga, mis linnas valitses. 1905. aasta revolutsioon oli veriselt maha surutud, kuid paadunuimadki reaktsionäärid teadsid täpselt, et see oli vaid hingetõmbeaeg. "Kümne, kaheteistkümne aasta pärast läheb uuesti lahti" — nii oli üldine arvamus. Juba tollal aimasid need inimesed oma hukku, nende julmus tuleneb surmahirmust. Kõik oli ohtlik. Iga raamat, iga sõna, isegi värvid. Suveteatris andis etendusi mingi Austria trupp, viimaseks numbriks oli tollal uudne apašitants. Kui tantsupaar, mees ja naine, lavale ilmus, tardus kogu saal, peaaegu võis kuulda, kuidas inimesed hinge kinni hoidsid: tantsijad kandsid leekivpunaseid kostüüme. Jutt vaikis, vene daamide kanged parfüümid ei levitanud enam lõhna, hakkas haisema hirmu järele. Pärani silmad vahtisid lava ning kuigi oli suvi, tõmbasid naised mantli tihedalt ümber õlgade.
"Revolutsioon tantsib teie peade kohal," sosistasin mehele, tema aga vastas ägedalt: "Ole ometi vakka." Ka tema silmad jälgisid otsekui nõiutult metsikult tantsivaid punaseid kujusid laval. Kui tantsijad lahkusid, valitses surmavaikus, ükski käsi ei liikunud. Siis tõmbas elegantne Peterburi sügavalt hinge ja pöördus mondäänsesse argipäeva tagasi, väike võbin ikka veel liikmetes.


  • Ma istusin põrandal. Minu ümber olid kriidid ja värvitopsid, jumalikud värvid, värskust õhkav lasuursinine ja lausa imestuse äärele eksinud roheline. Ja kui võtsin kätte punase kriidi, marssisid õnnelikud punased fanfaarid helgesse maailma ja kõigil rõdudel lehvisid punalipud, majad seisid tänava äärde triumfeerivasse spaleeri. Vaarikapunases mundris tuletõrjujate defilee uhkeldas heledatel õnnelikel tänavatel ja härrasmehed kergitasid kirsivärvi kõvakübaraid. Kirsilik magusus, kirsilik ohakalindude vidin täitis lavendlilõhnalist ja mahedalt helkivat õhku.
    • Bruno Schulz, "Geniaalne epohh" jutukogust "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 23


  • [Vanamees:] Eks see ole sedamoodi ja teistmoodi, valged vannuvad, et punased tapavad meie inimesi, punased jälle vannuvad, et valged tapavad nende inimesi. Sedamoodi tapetakse vastamisi, ega üks ole püham kui teine, verd valavad mõlemad ühteviisi!


  • [Pfaff:] "Nüüd on kass kodus. Hiired kasigu auku! Olen Punane Kõuts. Mina murran nad maha! Igasugune element tundku, et ta litsutakse lömaks!"


  • "Mattias," ütles ta, "ega see kool pole ka aidanud. Mul pole mu lapseelust mingit rõõmu ja ma sooviksin, et ma ei elakski kevadeni." Nagu ta seda öelnud oli, nägid nad punast lindu. See istus maas ja oli nii punane valge lume taustal, nii verevalt, verevalt punane vastu valget. Ning ta laulis nii selge häälega, et lumi kuuseokstel pudenes tuhandeks lumetäheks ja langes hääletult ning pikkamööda maapinnale. Anna sirutas käed linnu poole ja nuttis. "Küll ta on punane," lausus ta, "oh, kui punane ta on." Ka Mattias nuttis ning ütles: "Tema vist ei teagi, et maailmas on olemas halle hiiri." Siis lehvitas lind oma punaseid tiibu ja tõusis lendu. Anna võttis Mattiasel kõvasti käest kinni ning ütles: "Kui see lind nüüd minu juurest ära peaks lendama, heidan siiasamasse lumme ja suren."
  • "Ja igal asjal on oma aeg, seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest kotletti, on oma aeg." (ptk 1)
  • Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljatestkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. (ptk 5, lk 186)
  • Sixten tormas nagu meeletu ja vandus jooksu peal pühalikult, et kui Kalle seekord veel oma saatusest peaks pääsema, kasvatab tema, Sixten, leina ja kaotuse märgiks endale ette pika ja punase habeme. Ta ei selgitanud üksikasjalisemalt, mis ta kavatses teha, et oma siledal poisinäol habet kasvama panna, ta aina jooksis. (ptk 6, lk 189)
    • Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, rmt: A. Lindgren, "Jutte", 1989


  • Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine valgete õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta süütusega paremini sobib," täiendas Malavolti selle elegantse häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73)
  • Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta raamatu lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt patu hõõguva värvi võtnud. Üksteise järel laskis ta kerged, kuivanud lehed tuuletus vaikuses tornist alla libiseda jõe mustavaisse voogudesse, kuna ta ennast sundis raamatu sõnu lugema. /---/ Aga kui päike tõusis, oli ta südames kummaline rõõmutunne ja ta võttis uuesti kätte palveraamatu ja hakkas seda lehitsema, nagu otsiks ta sealt üht erilist lunastavat sõna.
Siis langes selle vahelt peaaegu mustaks tõmbunud punane roos ta jalgade ette. (lk 78-79)


  • Ühe raami allservas metallplaadil seisis "Loo puänt." Lõunalauas, ilmselgelt Rooma palees, istusid viis helepunasesse rõivastatud kardinali ja purpurrüüs piiskop. Oh, kui kavalad, kui targad olid näod (kolm ümarad, kaks lahjad), mis küünitusid ettepoole, pinev pilk kuuendal, kardinalil, kelle tõstetud nimetissõrm ja kiiskavad silmad näitasid, et huvitava loo puänt on tal keele peal. Mis see võis olla? Lugu Vatikani intriigidest, salakaval saatusepööre kuurias või ehk skandaalne lugu mõnest daamist? Vaikset naudingut reetev ilme tagaplaanil seisva majaülema näol vihjas viimasele. Ja vaadake lauda! Millised kuld- ja hõbeesemed, millised kristallklaasid, milline rubiinjas vein. (Oh, kui nutikas: vastandada veini värv rõivaste helepunasele, ilma et toonid teineteist varjutaksid!) Ja hunnitu hõbedast veinivaat esiplaanil, osavalt maalitud lehtpuupõrandal, tõotab veel veini.


Aimekirjandus ja publitsistika

muuda
  • Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende veresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab.
    • Jakob Hurt, "Pildid isamaa sündinud asjust". Tartu: Mattiesen, 1879. Teine trükk. "Esimene pilt. Vanad Eestlased ja nende elu."


  • Feminismi mõiste on kasutusel olnud juba üle poole sajandi. Feministlikust mõtteviisis saab – ja tulebki – eristada tasandeid akadeemilisest feminismist radikaalse aktivismini. Aga ikka mõjub see sõna mõnele ühiskonnagrupile kui punane rätt härjale. Äkki asi ongi selles, et kuigi kõik teavad, et härg ei reageeri värvile, vaid liigutustele, ollakse ikka punase räti metafooris kinni?


  • Need igasugused punase vaiba üritused on nii piinlikud. Ma hiilin alati tagauksest sisse, et ei peaks ennast tutvustama ja naeratama. Keegi ei tea veel, kes ma olen ja ma olen liiga tagasihoidlik, et ennast igale poole toppida.


Luule

muuda
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.


Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt – punane lakk.


Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.


Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.
...
Kusagil Emajõe veerel
nimetust leinast jääd ängi.
Päevake punades veereb,
lastesalk väraval mängib.

  • August Sang "Emajõe unisel veerel", samanimelises koondkogus (2003), lk 9-10


kibuvitsa roosa õitekuhi
jõudis punasesse leekimisse
maasikate marjavärv on läinud
tema lehe roostepuna sisse

veel on suvi vananaiste suvi
lehtede ja rohu maailm ruskab
istun trepil ja see värv ei toogi
hinge täna roostetusetuska

  • Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35


Ma kandsin musta ja valget
ja halli - ja ometi
päev tõusis, mil panin selga
veripunase sameti.

  • Doris Kareva, "Ma kandsin musta ja valget" kogus "Salateadvus" (1983)


Ilus punane peldik
peegeldub Peipsi vees.
Saabuvad sugupõlved
istuvad kord seal sees.

  • Hando Runnel. Unistus. "Laulud eestiaegsetele meestele". Loomingu Raamatukogu 1988, nr 44-46


tule me tantsime tundmatuid laule
tule ma wihkan Sind tule & tea
taewas on tyhi & surm on weel kaugel
tappa on lihtne on neetumalt hea
kiiwaina kaitseme riiwatuid ulmi
pidusid peame on painajad need
jõledaid jõule & patuseid pulmi
rõwedad riitused ootawad ees
...
yleni punases põlewas toas
yleni punases põlewas kleidis
tantsin weel põleb mu weres Su wein
nurka siis peitun & oxendan weidi
silme ees wirwendab punane sein

  • Liisi Ojamaa, "LAMBADA OLI SELLE TALWE KÕIGE KURVEM LAUL", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 74


Arkaadia, nii punane on roos.
Ja nõnda labane ta lihtne nimi.
Nad ometigi ilusad on koos.
Arkaadia, nii punane on roos.

Vein vindub vaadis, mülgas mulksub soos,
kulm kerkib, pime kirves leiab kivi,
Arkaadia! Nii labane on roos
ja nõnda punane ta purjus nimi.


  • Närve teil ka ei ole, aga põsed on nii punased-punased! Proua, miks nad nii head välja näevad?


Vanasõnad

muuda
  • Harva vaeslaps saab punaseks ja siiski seda ei sallita.
  • Iluga ei elata, punaga ei keedeta putru.
  • Kus punane härg maganud, tunnukse aset üheksa aastat.
  • Sool, leib teeb paled punaseks.
  • Vaevaga teenitud leib teeb paled punaseks.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929