Proosa

muuda
  • Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale!


  • Nõnda siis müüski Papa maha väikese maja, samuti lehma ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; Mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.
Varahommikul, kui väljas oli alles hämar, raputas Mamma tasakesi Maryt ja Laurat, kuni nad ärkasid. Ta pesi ja kammis lapsi kolde- ja küünlatule valgel ning pani nad soojalt riidesse. Pika punasest flanellist aluspesu peale tõmbas ta villased alusseelikud, villased kleidid ja pikad villased sukad. Kõige peale said mantlid, jänesenahast peakotid ja punased käpikud.
Kogu kraam väikesest majast peale voodite, laudade ja toolide oli juba vankris. Polnud mingit vajadust võtta kaasa mööblit, kuna Papa võis igal ajal meisterdada uue. (lk 6)


  • Meie reisiseltskond koosnes kahest vankrist - üks üsna tugev, mida vedas korralik hoburakend, ja teine, mis sarnanes "diakoni ühehobukaarikule" selle sajanda aastapäeva läheduses. Rakend oli siiski aus, ehkki selle juht polnud just särava mõistusega mees. Kumbki meestest, kes olid sündinud ja kasvanud Marionis, polnud elu sees mägedes käinud, ning mõlemad oleksid kindla peale eelistanud koju jääda.
    • "Diakoni ühehobukaarik" viitab Oliver Wendell Holmes vanema satiirilisele luuletusele "The Deacon's Masterpiece or The Wonderful One-Hoss Shay", kus diakon ehitab kaariku, mille kõik osad on võrdselt tugevad, nii et see peab vastu päevapealt sada aastat, misjärel lagunevad laiali kõik selle osad korraga.
    • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

Luule

muuda

Öösse ära kadus
vanker vurinal, -
õhturahu sisse -
tähistaeva all!

Ära kadus ühes
minu rahu ka:
süda tahtis ühes,
ühes sõiduga!

Oleks ühes läinud,
ühes temaga,
sada versta sõitnud,
sõitnud tuhat ka.

  • Juhan Liiv, "Õhtul" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 70


Emajõe unisel veerel
päev jälle õhtusse langeb.
Punane omnibuss veereb,
kõriseb veomehe vanker.

  • August Sang "Emajõe unisel veerel", rmt: "Emajõe unisel veerel", 2003, lk 9-10


Ma olen kogelev vanker linnutee kraavis
ma olen sülekoer-käsigranaat

Vanasõnad

muuda
  • Nõnda vanker jookseb, kuidas takka lükatakse.
  • Rutt rattal, rutt kodaral, vaene naine vankril.
  • Vanker sõimab talve.
  • Võitud vanker ei karju (tänita).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929