Anna Murray Vail

Anna Murray Vail (7. jaanuar 1863 – 18. detsember 1955) oli USA botaanik ja New Yorgi botaanikaaia esimene raamatukoguhoidja. Tema lahkumise põhjuseks sellelt ametikohalt peavad eri allikad kas soovi asuda elama Prantsusmaale ema juurde või solvumist süüdistuste tõttu, nagu oleks ta raamatukogus sigarette suitsetanud. 1911. aastal Prantsusmaale kolinuna osales Vail Esimese maailmasõja ajal aktiivselt Ameerika fondis, mis rahastas haavatud prantslaste ravi, ning jätkas hiljem tööd raamatukoguhoidjana kuni nägemise kaotuseni.

Anna Murray Vail.

"Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III"

Anna Murray Vail, "Notes on the Flora of Smythe County, Virginia. III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388–389  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Rahvaliku traditsiooni kohaselt on vahemaa Marionist White Topi tipuni kakskümmend kaheksa miili ja isegi kõige karmim mägironija nimetab seda osariigi halvimaks teeks ning peab sellesse mäkke ronimist elu tippsaavutuseks. Enamik Marioni elanikest pidas seda, mida nad hüüdsid "too kamp sääl", täiemõõduliste hullude seltskonnaks niipea, kui nad kuulsid, et me plaanisime ronida selle otsa teist korda, olles juba kord veetnud mäetipus kolm ööd.

Meie reisiseltskond koosnes kahest vankrist – üks üsna tugev, mida vedas korralik hoburakend, ja teine, mis sarnanes "diakoni ühehobukaarikule" selle sajanda aastapäeva läheduses. Rakend oli siiski aus, ehkki selle juht polnud just särava mõistusega mees. Kumbki meestest, kes olid sündinud ja kasvanud Marionis, polnud elu sees mägedes käinud, ning mõlemad oleksid kindla peale eelistanud koju jääda.

• "Diakoni ühehobukaarik" viitab Oliver Wendell Holmes vanema satiirilisele luuletusele "The Deacon's Masterpiece or The Wonderful One-Hoss Shay", kus diakon ehitab kaariku, mille kõik osad on võrdselt tugevad, nii et see peab vastu päevapealt sada aastat, misjärel lagunevad laiali kõik selle osad korraga.

• Allika lähedalt, milles meie võõrustajanna hoidis oma piimanõusid ja suuri võianumaid, leidsime muistse Kalmia, mis oli elanud üle palju talvesid. See oli umbes kahekümne viie jala kõrgune ning kuue tolli kõrgusel maapinnast oli selle ümbermõõt seitse jalga ja kaks tolli, ühe jala kõrgusel maapinnast aga neli jalga ja kolm tolli. See polnud veel õites, kuid puu võimsad mõõdud teenisid ära meie imetluse.

• Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".
  • "Hea tegu kurjas ilmas" on viide William Shakespeare'i näidendile "Veneetsia kaupmees" (5. vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri).

• Mõningaid sammaldunud kivirahnudest matsid enda alla haisusõstra kobarad (Ribes prostratum, näärmeline sõstar), mis on kena põõsas ega näe üldse oma kurjakuulutava nime moodi välja, ehkki see on tal auga välja teenitud.

• Kuused polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja oksi. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid mäge katnud põlismetsast – hiiglaslik jändrik tüvi, mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest.