Allikas

See artikkel räägib kohast, kus põhjavesi tõuseb maapinnale; teoses kasutatud info, kujutiste vms päritolukoha teemal loe artiklit Infoallikas.

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Sopa allikas

Caroline von der Embde, "Tüdruk allikal" (1845)

Allikas (ka läte) on koht, kus põhjavesi voolab maapinnale või veekogude põhja, viimasel juhul on nad veekogu peamisteks veega toitjateks.

Piibel

"Suletud rohuaed
on mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.
...
Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
mis Liibanonilt voolab."

• Ülemlaul, laul 4, salmid 12-15

Proosa

• Pärast seda, kui soo kuivaks lasti, hakkas külas imelikke asju juhtuma, missuguseid varemalt ilmaski ei nähtud. Jõgi Ülesoo all jäi nii veevaeseks, et vaevalt nirises. Kalad kadusid ja vähjad punusid tagurpidi minema. Sookurgu allikas, kust aasta ringi külma ja kristallselget vett oli üles keenud, muutus mudaseks ja lõpuks kuivas hoopis. Kuid kõige hullem oli kaevudega: need jäid kummaski külas tilgatumaks.

Seda viimast vempu polnud soost keegi osanud ette arvata. (lk 19)

• Harri Jõgisalu, "Laukasoo viimane vemp", lk 27-28, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule

Kord kämbla seest juues ja allika peegli ees seistes
jäin vaatama vette... Üks mõte sündis mu peas:
ootamatult ma mõistsin, et erinen kõikidest teistest,
isemoodi mu olemus on muude loodute seas.
/---/
Inimrõõm minus tormina mässas — niikaua kui vesi
mu sõrmedelt tilkus ja allikas rahunes taas —
siis sõgeda hirmu käes ulgusin, lõdisesin
ja tundmatut kummardades ma roomasin maas.
/---/

• Elvi Sinervo, "Jumala loomine". Tõlkinud Debora Vaarandi. Rmt: "Kolm naeru on minul", Tallinn: Eesti Raamat, 1971, lk 39