Sõstar

Sõstar (Ribes L.) on sõstraliste sugukonna ainus perekond, osad botaanikud peavad sõstraid kivirikuliste sugukonda kuuluvaks. Looduslikult leidub Eestis musta sõstart (Ribes nigrum) ja magesõstart (Ribes alpinum), ogalisi sõstraliike nimetatakse tikriteks ehk karusmarjadeks. Aedades kasvatatakse rohkelt punast sõstart (Ribes rubrum), millel on nii punase- kui valgeviljalisi sorte.

Marie-Victoire Lemoine, "Mademoiselle d'Holbach sõstardega" (u 1785-1795)

Henriette Vincent, punane sõstar raamatus Studies of Flowers and Fruits Painted from Life, London, 1820

Cella Thoma (1858-1901), "Vaikelu maasikate, sõstarde ja nautiluskarikaga", s.d.

Clara von Sivers, "Vaikelu sõstardega" (u 1890)

Eloise Harriet Stannard, "Vaikelu punaste sõstardega" (1900)

Ellen Jolin (1854-1939), "Vaikelu marjakorviga", s.d.

Proosa

• Pärast tara teistkordset külitivajumist jõudsid lehmad ja kitsed rohuaias õige natuke matti võtta: nad sõid ainult sõstrapõõsad lehtedest lagedaks ja asusid alles kümnendat pärna koorima, õunapuudeni nad veel ei jõudnudki, kui anti juba käsk tarapostid korralikult maasse rammida ja tara äärde isegi kraav kaevata.

Kuriteolt tabatud kaks lehma ja kits said oma palga: igaüks hea nahatäie!

• Ivan Gontšarov, "Oblomov", I jagu, 9. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare

• Nii pea kui ta [Jaan Tatikas] oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest.
  • Eduard Bornhöhe, "Kuulsuse narrid", 1. peatükk

• Mõningaid sammaldunud kivirahnudest matsid enda alla haisusõstra kobarad (Ribes prostratum, näärmeline sõstar), mis on kena põõsas ega näe üldse oma kurjakuulutava nime moodi välja, ehkki see on tal auga välja teenitud.
  • Anna Murray Vail, "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389

• "Roomame nüüd," ütles Bernard, "sõstralehtedest varikatte alla ja pajatame lugusid. Asume elama allilma. Hõivame oma salaterritooriumi, mida valgustavad rippuvad sõstrad nagu kandelaabrid, kumades ühelt poolt punaselt, teiselt poolt mustjalt. Siin, Jinny, kui me ligistikku kerra tõmbume, võime istuda sõstralehtedest varikatte all ja jälgida viirukipannide viipumist. See on meie maailm." (lk 16)
• Sõstrad rippusid müüri ääres läikivate punaste tarjadena ja koskedena; ploomid paisutasid lehti ja kõik rohulibled sulasid ühesainsas voogavas haljuskumas kokku. (lk 101)
  • Virginia Woolf, "Lained". Tõlkinud Riina Jesmin, LR 3-6 1999

• Rehepapp kogus igal aastal mõisa aiast hoolega kokku kõik magad ning toimetas oma keldrisse. Parun oli kindel, et punased sõstrad langevad lindude saagiks, ning sundis oma teenreid marjaaias tõhusamalt valvet pidama, kuid rehepapi lasid val vurid alati läbi, kui ta mõnel öösel, oma korviga saaki koguma saabus, sest tema ajas õilsat asja. Rehepapi käest said ju hiljem kenasti külmunud marju kõik huvilised, ning neid oli palju. Punaseid sõstraid läks talumeestel alati tarvis. /---/

Vanapoiss tuligi mõne minuti pärast, kõndis jalad rangis nagu meremees, enesel kaenlas paks vasikanahast lehtedega raamat, kuhu tähendati üles kõik patuste hinged. Aidamehe nimi oli seal kirjas juba vähemalt neljakümnes kohas, kuid see ei lugenud midagi, kuna kirjutatule andsid jõu veretilgad. Aidamehe nime juures ilutsesidki alati kolm punast plekikest, kuid ükski neist polnud tilkunud Oskari soontest - ei, kõik puhas sõstramahl.

• Andrus Kivirähk, "Rehepapp ehk November", 2000, lk 21

Luule

Ju punetama sõstrapõõsad löövad:
Neilt raskelt rippumas on rikkad sarjad
Kui pärlid paelal magushapud marjad,
Mis lapsed vargsi ju poolvalmilt söövad.

• Marie Under, "Suvel" I kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 14

Piki karusmarja-, sõstrapõõsa ridu
tantsib herilasi, liblikaid ja kiile.
Piki tubaka- ja tatrapõllu siile
peavad mesilinnud suvist suirapidu.

• Muia Veetamm, "Rohuaed tee veeres", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 46)

jäin mõneks suviseks nädalaks
oma laulude ülejäägiks
suur hein läks jalapealt madalaks
ja ta lõhnas nii nagu räägiks

mu armas ütles su minek veel
siis ongi üks kurbus valmis
ma tulin siis kui põõsastel
olid punased sõstrad valmis

• Juhan Viiding, "Hämar", rmt: "Jüri Üdi ja Juhan Viiding. Kogutud luuletused". Tuum 1998, lk 264

Akna taga paistab päike,
õitseb õisi, puhub tuul,
küpseb sõstraid. Sõbralikult
kahisevad lehed puul.

• Katre Ligi, "Kui teed lahti selged silmad" kogus "Aeg augustit ära saata" (1988), lk 39

Ärgates imestad et
sõstrad on suuremad
nagu sa isegi
sa usud suve
ega tea veel et
ainult talv on päris
/---/
Pean suletud
silmaluukide taga siestat
marjadest saab
otse põõsas moos
oleme kõik
südamikuni soojad

• Veronika Kivisilla, "Palava päeva pildid" kogust "Veronica officinalis", Verb, 2012, lk 8-11