Veronika Kivisilla
Veronika Kivisilla (sündinud 21. detsembril 1978) on eesti luuletaja, muusik ja kirjanduskriitik.
"Veronica officinalis" muuda
Tsitaadid väljaandest: Veronika Kivisilla, "Veronica officinalis", Verb, 2012.
veronica officinalis
elumetsades levinud
ent elab tagasitõmbunult
...
veronica officinalis
ilu on vaataja silmades
toime tundlikele tõhus
veronica officinalis
sigib seemnetega
paljuneb jumala tuulega
ja vegetatiivselt
- "Selgitus", lk 7
Neid päevi pole palju
mil ei liigu ükski
pilv ei tuul
ja juba hommikki
on nõnda kuum
ei jaksa väreledagi
Hommiku varajane
mitmehäälsus
sidrunmelissipuhmas
ka Hildegard
kuulas seda
tuhat aastat tagasi
Olen mesilasega paaris
ürdiaias tööl
sina otsid
ja mina otsin
ja igaüks
otsib oma
...
Ärgates imestad et
sõstrad on suuremad
nagu sa isegi
sa usud suve
ega tea veel et
ainult talv on päris
...
Õpetan lapsele klusiile
kpt
kuum, palav, tuline
gbd
guum, balav, duline
ongi selge
...
Pean suletud
silmaluukide taga siestat
marjadest saab
otse põõsas moos
oleme kõik
südamikuni soojad
Pruunkuum rabajärvepind
põhja pool kihiti jahedat
õhk suudleb siidist ihu
ununen istuma
kivil kaunis
keerukas kiilkiri
Poiss püüab
kaldavees kalavilgukesi
me loksume
lõuna pool ekvaatorit
ordoviitsiumi
laiskades vetes
...
Päeva palav pada
haub öösel
podinal edasi
liha lööb
kontidelt lahti
pehmeks ja nõdraks
...
- "Palava päeva pildid", lk 8-11
...
kust leida leevendust
kui kaevude kõhud
korisevad tühjalt
ja vihmakass kräunub
kuivalt ja kähedalt
kes ometi vihma teeks
kust tulla võiks
mõni tibagi
kui taevalaos
pole pilveribagi
on ääretu kullendus
sinipimestav laotus
on põua-õua-õua-õua-õuuuuud
- "***järelejätmatult jõurab", lk 12
Olen maalane
ja tulen mannerguga maalt
kõrvits kõrva taga
kaalikad kaenla all
ja seened seljas
süda nagu küps päevalill
...
- "***Olen maalane", lk 13
Oktoober on pidu
sest mööda saab
roheliste vahtralehtede aeg
elu selliseisus ja
kõiksugu kitsendused
kaduge kolletuge!
olen ikka olnud
oktoobri laps
ta tähelaps
ja täht
ju sestsaadik kui
olin viieline
kandsin Volodjat
viisnurgaga rinnal
ja südames
ja järgisin kõiges
ta joont ja moodi
...
- "***Oktoober on pidu", lk 16
Vahelduvas taktimõõdus vihm
vihtus ööga
valtsplekk-katustel valssi
sekka stepptantsu
kontsaklõbinat ja komistusi
vahest astus partner
valusasti varbale
või ei täitnud öö ta ootusi
sest hommikuks on
tantsutuhin taltunud
viimsed vihmatibad
tippind oma teed
ja katuste kohal
hõljumas vaid
ligipääsmatu udu
...
- "***Vahelduvas taktimõõdus vihm", lk 18
Mingem üles mägedele
tõuskem talve harjale!
tõus võtab võhmale
aga vaade on vaheldusrikas
taamal laiub möödanik
...
mingem üles mägedele
tõuskem talve harjale!
ja siis hüüdkem alla orgu
ärgem laskem saba sorgu!
- "***Mingem üles mägedele", lk 19
Lumelabidad on õitsenud
neist turritavad ainult puitunud varred
nüüd puhkevad lumikellud
lumejäänused rääsuvad päikeses
tänavad toibuvad
talvelamatistest
...
oravaid kes olnud looteasendis
ootab hookuspookus
hobukastaniokstel
ma sätin õunapuu najale
heliredeli et tõusta üha
kõrgemate nootideni
...
- "Lumelabidad on õitsenud", lk 21
tahan tajuda kellade kooris
surma ja sündi
ja ehitud mõrsjasängi
kuulata nende kajas
kõikide keelte onomatopoeesiat
tunda kuidas hingepajas
sulava metallisulamina
saavad vask ja pronks ja tina
tin-tin-tintinnabuliks
- "***Kirikukellad pole loodud selleks", lk 25
Laps küsis õhtul
mida toredat täna tegin
ja keda kohtasin
jutustasin talle et
mul oli vahva amet
ma päästsin tammetõrusid
kes emapuu küljest kukkusid
ja asfaldil koledalt põrusid
ma püüdsin neid otse õhust
ja pistsin jaki taskusse
kus ootas pehme samet
sest küllap ootavad tõrudki
et kõrgelt kukkudes oleks
maanduda vähemalt valutu
- "***Laps küsis õhtul", lk 28
Mu kolmene poeg ütles
kui õpetasin
teda suusatama
ära sega mul on
oma plaan ja oma tee
tal oligi sest tõukas
nohinal pool tundi
endale hoogu
mind märkamata
keeleots püüdlikult
suunurgast piilumas
...
- "***Mu kolmene poeg ütles", lk 29
Homo ludus
ma mäletan aega lapsepõlves
kui tagusin hommikust õhtuni kaarte
kas kaardimäng käib
inimeseks kasvamise juurde
sest nüüd tahab mu poeg
muudkui linnu põletada
ja ma ei tea
kust ta seda õppinud on
ilmselt on see geenides
juba Sigtuna-ajast
...
- "***Homo ludus", lk 30
Kõndimine on mu palve, rühkimine rahu. kõndimine
on parem kui... parem, vasak, ikka taktis astu, tulen
jalgsi südalinnast ärapääsemise külla, Pääskülla, süda
on Pääskülas, mitte linnas, kes saab selle vastu? meetrid
libisevad nagu palvehelmed, alustasingi Roosikrantsi
tänavalt, tambin sitikmustadel Martensitel lumeputru,
teen lumekruupidest ja -tangudest helbeid, kliisid,
jahu. mõtted jahvatavad oma, sõeluvad sõklaid ja teri.
jalge all on kõik korralikud pudrukomponendid: vesi,
kruubid, sool. ainult võid pole ja mett ei määri keegi
mokale.
...
- "Kõnd I", lk 30
