Päevalill

Päevalill (Helianthus) on korvõieliste sugukonna taimeperekond, mille looduslik levila on Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvatatakse laialdaselt nii toidukultuuri kui dekoratiivtaimena kaht tuntumat liiki: harilikku päevalille ja maapirni.

Anthonis van Dyck, autoportree päevalillega (1630ndad)

Alfrida Baadsgaard (1839-1912), "Päevalilled", s.d.

Claude Monet, "Kimp päevalilli" (1881)

Vincent van Gogh, "Päevalilled" (1888)

Paul Gauguin, "Vincent van Gogh päevalilli maalimas" (1888)

Margaretha Roosenboom (1843-1896), "Päevalilled kivisimsil", s.d.

Michael Ancher, "Tüdruk päevalilledega" (1889)

Evelyn de Morgan, "Clytie" (u 1886)

Lucie van Dam van Isselt, "Päevalilled" (u 1895-1900)

Mõkola Ivasjuk, "Ema" (1908)

Josef Stoitzner (1884–1951), "Päevalilled", s.d.

Charlotte Salomon, "Leben? oder Theater? Ein singspiel" (u 1940-1942)

Jimmy Wright, "Kolm päevalille sinisel taustal" (1996)

Matthias Laurenz Gräff, "Püsimatuse loorberid" (2017)

Proosa

• Külast natuke väljas kössitas üks ilma oma õueta maja, nähtavasti oli mõni naisevõtuga kiirustanud, isaga riidu läinud ja kodunt minema kolinud. See maja oli samuti tühi ja seal sees oli õudne. Ainult üks asi rõõmustas jumalagajätuks Zahhar Pavlovitši meelt: selle maja korstnast kasvas välja päevalill, ta oli juba üsna mehine ja kummardas küpsevat pead päevatõusu poole.
  • Andrei Platonov, "Inimene iseendas", tlk Virve Krimm, rmt: "Meistri saamine", 1979, lk 79

• Isa Malloire'i köögiviljaaias vaatasid päevalilled silmagi pilgutamata oma taevasele kaasvennale otsa.
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 47

• Tüdruk küünitas päevalille poole, mille keegi külalistest oli toonud.

Temagi heitis pilgu lille õiekrooni ja see päästis ta. Selle määratu elujõud paiskus talle vastu silmi. Spiraaljalt keerdunud emakad, nende aeglane peadpööritav liigutus. Keskosas olid need veel toorelt rohelised, õiekrooni äärtel juba küpsed. Need ajasid kollaseid sulgkergeid õietolmuudemeid.

Kas siis seda pidi nimetatama lilleks? Kui kaugel oli see lille ideest. Kuidas võidi seda ilusaks pidada? Võõras olend, kelle keegi oli pistnud lillevaasi. Ta sõi õhku. Hääletu lõõtsutus täitis toa. Tal oli hirm.

Lumm naelutas ta paigale. Ta hoomas ühel hetkel lille ja samas tütretütre säravat nägu, mis küünitus lille poole, niisama konkreetselt nagu tema oli ükskord näinud öist saali.

• Leena Krohn, "Nõia kätki", tlk Asta Põldmäe, rmt: "Matemaatilised olendid", 2008, lk 110

• Esmalt akendeta konku, mille nad olid linnas kabinetiks konverteerinud; hiljem klanitud ärklikabinet maakodus, palvepuldil Shakespeare'i kogutud teosed ja akna all aias Mathilde. Hulk kuid oli ta sealt välja vaadates meelisklenud, kuidas inimese elutsükkel peegeldub päevalille omas: mullast heledalt võrseid ajav lootusrikas ilu; pale, mis pöördub laia ja tugevana, kohusetruult üleni päikesesse; pea mõtete küpsemisest nii raske, et kummardub maani, pruunistub, minetab ereda krooni, nõrkeb varre otsas; pikk talv niidab selle. Seal ülal oli ta kõnelnud mitmete tämbritega, kärkinud, lömitanud, marssinud mehe- ja tippinud tibisammul.

Üksteist kaalukat näidendit pluss kaks, mis polnud tagantjärele küllap kuigi kaalukad: kirjutades oli ta neid kõiki etendanud tummadele seintele, siis päevalilledest publikule ning ka õues umbrohtu kitkuva Mathilde saledale turjale.

• Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 119

• Päevalillest on saanud pidude lill.

Päevalillepäikesed põllupeenardelt on peosaalidesse jõudnud, värske mullalõhnaline maalähedus on tähelepanuväärseks vahelduseks orhideede võõrapärasele, eksootilisele ilule.

• Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 125

• Peale maisi on meil veel päevalilled. Suured kollased mustade südametega kettad, mis keeravad ennast päikese poole ja saadavad teda oma kollaseid päid pöörates hommikust õhtuni. Mulle meeldivad suured mustad seemned, mida pärast kodus pannil võiga praetakse. Võib ka mitte praadida, aga kui head on enda kuivatatud ja praetud päevalilleseemned! Kohe palju paremad kui need, mida vanatädid tänavatel müüvad. Kuigi tädi Varja, kes on iga päev juba enne minu voodist tõusmist suurte kottide ja klaaside ja paberist tuutudega tänavanurgal, oskab neid ka väga hästi praadida.
  • Jaanika Merilo, "Minu Ukraina", 2021, lk 11

• Võtke seemned ja pange endale taskutesse, siis kasvavad vähemalt päevalilled seal, kuhu te langete.
  • Ukrainlanna vene okupantidele, Guardian, 25. veebruar 2022

Draama

Sander: Aga mis sa seal siis süüa krõksutad, Tiit?
Piibeleht: (kes poole kõrwaga kuulatades taha raamatukappide poole wahtis) Ah miä wai? (Näitab pihu pealt.) Noid.
Sander: Päewaroosi-seemneid! — Koolis närisid nisu, kui õieti mäletan.
Piibeleht: Midägi peab närima. Tõine kõrd unub söögiaig ärä — siss ei tunne tühja kõttu. Stepin naksi noid järämä.
Sander: Stepis? Mis sa seal tegid?
Piibeleht: Wenemaalt käin endale priiust toomas. Iks paar aastat sääl orjusen, ja jälle aasta wai nii kodumail koski walla. Siss om wähemb häbi elädä.

• Eduard Vilde, "Pisuhänd", I vaatus

Luule

Ah Päevalill! ajavoost roid,
Päikse sammusid loed iga hetk,
Taga ihates kuldsooje maid,
Kus otsa saab rändaja retk,
  
Kus Poiss, kelle närtsitas kirg,
Ja Neitsi, kel lumetekk üll,
Üles tõusevad hauast, et minna,
Kuhu pürgib mu päevalill.

• William Blake, "Päevalill", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 1994/8, lk 1

Mustsõstra põõsas mõni kirju leht –
neist tõstvad tuuled magust küpset lõhna,
ning päevaroosi suur ja särav täht
nüüd ehib tervet peenart juba õiekõhna.

• Marie Under, "Hilissuvi" 1 kogus "Eelõitseng"

Läbisin sovhoosipiire,
suu mul ahnelt õhku jõi.
Päevalillepäike kiire
kurjalt mulle silma lõi.

• Ossip Mandelštam, "*Ei see kant mustmullamaadel...", tlk Kalju Kangur, rmt: Nikolai Gumiljov, Anna Ahmatova, Ossip Mandelštam, "Tähepuu varjus", 1990, lk 135

Too mulle päevalill, istutan selle maha
siia sooldunud pinda, kus veedan vangistust,
et saaks taeva asuurpeegel hommikust õhtuni näha
tema kollase näo iha ja ängistust.
...
Too mulle taim, mis näitab minekuks tuld
sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub
ning kus elugi kerge essentsina haihtub.
Too mulle päevalill, mis on valgusest hull.

• Eugenio Montale, "*Too mulle päevalill...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Päevalillel olid käed ja jalad,
oli keha, roheline ja kare.
Ta jooksis tihti tuulega võidu
ja ronis pirnipuusse
ja noppis seal vilju põue
ja suples veski juures ja lamas liival
ja varblasi laskis ragulkast.
Ta keksis ühel jalal,
et vett saada välja kõrvast,
ja korraga nägi päikest,
ilusat päevitunud päikest:
peas kiharad helkimas kuldselt,
pükste peal punane hame,
see jalgrattal sõitis taevas
ja pilvedest kihutas mööda...

• Ivan Dratš, "Ballaad päevalillest", tlk Harald Rajamets, rmt: I. Dratš, "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 5

Reas on kõik saapaninad,
üksteist segavat näikse.

Need ümarad pead ja pilotkad,
need märgid on hirmsa äikse.

Me üksteist tapame peagi
(on sajandiks tagasikäik see...).

Päevalill kaeb üle tara:
kas asendab tõelise päikse?

• Uldis Bērziņš, "1939" [1976], tlk Harald Rajamets, rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 142

Oo, luba vaikida! Ses kesköös tähises
me jaoks just seati üles kaunid tähised.
Kui leiduks pilliroogu, kurbus lõikaks pilli...

Mu lauge puudutasid. Ripsmeis väreleb
see külmuv täht, mis libises me järele
sealt suurte õite varjust keset päevalilli.

• Viivi Luik, "Sonetid" 2, rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166

On ju lumivalget
kõige hõlpsam kujutada halli läbi
lindu kivi kaudu
päevalilli
detsembris
...
kõige plastilisem
leiva kirjeldus
on nälja kujutamine
ta südamik
on niiske poorne
sisemus soe
päevalilled öös
Kybele rinnad kõht reied

• Tadeusz Różewicz, "Nüüdiserootika visand", rmt: "Roheline raamat", tlk Mats Traat, 1982, lk 56-57

päevalill
pöörab oma palge
vastu päikesele,
miks siis ka mitte mina
kui luba seks igal
rohuliblel mu jalge all.
ja miks ei peaks
maakera end keerama
nii, et iga
MINA
end päikese poole
pöörata saaks,
inimsaatused
olevat kirjutatud
tähtedesse.
miks lüüakse siis mulle
vastu sõrmi, kui
sirutan käe
nõudmaks oma pärisosa

• Urve Karuks, "Miks siis ka mitte mina", rmt: "Kogutud luuletused", 2019. Koostanud Sirje Kiin, lk 22

/---/
pärast nägin rohelist rohutirtsu
talle oli päevalillest saanud maja
selle katus oli taevas ja seinad olid õiekorv
põrand aga polnud muud kui ta enese
tiivulised sandaalid
/---/
päevalillede tohutud südamed
kõrgusid pea kohal nagu taevas
hüpates sai neid puudutada
  
nad olid kõigist suuremaks saanud
ja pidid surema

• Hasso Krull, "Kütioru päevalilled", Vikerkaar 1/2000, lk 5-6

saja, saja, vihmakene, nüüd oled ammugi üle, muld
ainult märg, päevalilled loojangupäikesed. ma muidugi olen pagan,
mu kell on päikesekell, mu aeg vihmaaeg, mu koht see
kust kaua äraolnu ütleb: issand kui hea oli tagasi tulla!

• Kirsti Oidekivi, "Üks koht eestimaal". Vikerkaar 4/5 2010, lk 61

Olen maalane
ja tulen mannerguga maalt
kõrvits kõrva taga
kaalikad kaenla all
ja seened seljas
süda nagu küps päevalill

• Veronika Kivisilla, "*** Olen maalane" kogus "Veronica officinalis" (2012), lk 13

kõnnid mu elu õunaaias
kus rooste on kallim kui kuld
kõnnid ja päevalilled pööravad näod
su valguse poole kõnnid
ja talvine piibelehelumi
sulab su põsel

• Triin Paja, "Mere akordion" kogus "Nõges" (2018), lk 17