Päevalill

Päevalill (Helianthus) on taimede perekond korvõieliste sugukonnast, mille looduslik levila on Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvatatakse laialdaselt nii toidukultuuri kui dekoratiivtaimena kaht tuntumat liiki: harilikku päevalille ja maapirni.

Alfrida Baadsgaard (1839-1912), "Päevalilled", s.d.
Paul Gauguin, "Vincent van Gogh päevalilli maalimas" (1888)
Margaretha Roosenboom (1843-1896), "Päevalilled kivisimsil", s.d.
Michael Ancher, "Tüdruk päevalilledega" (1889)
Evelyn de Morgan, "Clytie" (u 1886)
Charlotte Salomon, "Leben? oder Theater? Ein singspiel" (u 1940-1942)


DraamaRedigeeri

Sander: Aga mis sa seal siis süüa krõksutad, Tiit?
Piibeleht: (kes poole kõrwaga kuulatades taha raamatukappide poole wahtis) Ah miä wai? (Näitab pihu pealt.) Noid.
Sander: Päewaroosi-seemneid! — Koolis närisid nisu, kui õieti mäletan.
Piibeleht: Midägi peab närima. Tõine kõrd unub söögiaig ärä — siss ei tunne tühja kõttu. Stepin naksi noid järämä.
Sander: Stepis? Mis sa seal tegid?
Piibeleht: Wenemaalt käin endale priiust toomas. Iks paar aastat sääl orjusen, ja jälle aasta wai nii kodumail koski walla. Siss om wähemb häbi elädä.

LuuleRedigeeri

Ah Päevalill! ajavoost roid,
Päikse sammusid loed iga hetk,
Taga ihates kuldsooje maid,
Kus otsa saab rändaja retk,
  
Kus Poiss, kelle närtsitas kirg,
Ja Neitsi, kel lumetekk üll,
Üles tõusevad hauast, et minna,
Kuhu pürgib mu päevalill.


Mustsõstra põõsas mõni kirju leht
neist tõstvad tuuled magust küpset lõhna,
ning päevaroosi suur ja särav täht
nüüd ehib tervet peenart juba õiekõhna.


Too mulle päevalill, istutan selle maha
siia sooldunud pinda, kus veedan vangistust,
et saaks taeva asuurpeegel hommikust õhtuni näha
tema kollase näo iha ja ängistust.
...
Too mulle taim, mis näitab minekuks tuld
sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub
ning kus elugi kerge essentsina haihtub.
Too mulle päevalill, mis on valgusest hull.


Oo, luba vaikida! Ses kesköös tähises
me jaoks just seati üles kaunid tähised.
Kui leiduks pilliroogu, kurbus lõikaks pilli...

Mu lauge puudutasid. Ripsmeis väreleb
see külmuv täht, mis libises me järele
sealt suurte õite varjust keset päevalilli.

  • Viivi Luik, "Sonetid" 2. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166


/---/
pärast nägin rohelist rohutirtsu
talle oli päevalillest saanud maja
selle katus oli taevas ja seinad olid õiekorv
põrand aga polnud muud kui ta enese
tiivulised sandaalid
/---/
päevalillede tohutud südamed
kõrgusid pea kohal nagu taevas
hüpates sai neid puudutada
  
nad olid kõigist suuremaks saanud
ja pidid surema

  • Hasso Krull, "Kütioru päevalilled", Vikerkaar 1/2000, lk 5-6


saja, saja, vihmakene, nüüd oled ammugi üle, muld
ainult märg, päevalilled loojangupäikesed. ma muidugi olen pagan,
mu kell on päikesekell, mu aeg vihmaaeg, mu koht see
kust kaua äraolnu ütleb: issand kui hea oli tagasi tulla!

ProosaRedigeeri

  • Päevalillest on saanud pidude lill.
Päevalillepäikesed põllupeenardelt on peosaalidesse jõudnud, värske mullalõhnaline maalähedus on tähelepanuväärseks vahelduseks orhideede võõrapärasele, eksootilisele ilule.
  • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015". Ajakirjade Kirjastus 2016, lk 125

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel