Urve Karuks

Kanadaeesti luuletaja ja tõlkija

Urve Karuks (neiupõlvenimega Urve Aasoja; 18. jaanuar 1936 Tallinn – 18. juuli 2015 Toronto, Kanada) oli eesti luuletaja ja tõlkija.

  • Kunagi Ivar ütles mulle, et miks sa ikka seal savikastis tambid. Kuna tal oli ilmunud luulekogu "Tähtede tähendus", oli see vist vihje, et ma peaks ka hakkama tähtede tähendust uurima. Tänu temale saingi vist savikastist välja, muidu oleks ikka edasi savis tampinud. Võibolla??
    • Urve Karuksi e-kiri Sirje Kiinile, 15.07.2014, cit. via: Sirje Kiin, "Urve Karuksi avastamata maailm", rmt: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019, lk 317

"Kogutud luuletused"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019. Koostanud Sirje Kiin.


kui kunagi vastne arheoloog
kilde flöödi mu kokku liimib ta
asjatult noote riimile seab ja
lõpuks nõutult nentima peab:

ta saviks laulis end ise

  • "Saviflööt", lk 8


nad ütlevad ma olevat
üks pehme painduv meedium.
iroonia! ma vaenulik
all särava glasuuri.
sees vormi kitsa puuri
keeldun

  • "*nad ütlevad ma olevat", lk 11


olla maa kui magava hiiglanna rüpp
olla põld kui päratu emakatupp
olla välkuv teras adra himuras keres
olla sigituskihk kündja tegijaveres

  • "Olla", lk 12


sümfoonia tuhandest viiulist
paiskub mul vastu
kui astun
rukkipere surnuaial.

  • "Bolero", lk 14


roos on rõõmuks rikastele
varsakabi vaestele
ohakat ei kiida keegi
ohakas on orvuke

vaat ma punun orvupärja
ohakatest endale

  • "Maa orb olen", lk 15


täna, homme vaid videvik
kus sekund möödub kui aasta

ja minut ääretult pikk.
seal vajadust tunde säästa
ei ole. tund — igavik

  • "Tüütu ajalik sell", lk 16


enam kingi kanda ei taha
sest meil on küllalt raha
et käia palja jalu.
eks teie näe meie habetund nägudes
terve maailma valu

  • "Hip-hip hurraa!", lk 18


lootuse värv olla sinine,
sinine nagu lõokese laulusaal
sinine nagu esimene peokleit
sinine nagu püstakas ohvrisuits
sinine nagu laiba nägu.
ent loote värv on punane,
punane nagu sureva päikese säng
punane nagu härjaveri areeniliival
punane nagu läbilastud sõdurisinel.
kuid loode ka loodab.

  • "Loode ka loodab", lk 21


päevalill
pöörab oma palge
vastu päikesele,
miks siis ka mitte mina
kui luba seks igal
rohuliblel mu jalge all.
ja miks ei peaks
maakera end keerama
nii, et iga
MINA
end päikese poole
pöörata saaks,
inimsaatused
olevat kirjutatud
tähtedesse.
miks lüüakse siis mulle
vastu sõrmi, kui
sirutan käe
nõudmaks oma pärisosa

  • "Miks siis ka mitte mina", lk 22


vajutan oma kuueteistkümnese hammastepaari
öötaeva rosinasaia.
ja kui ma uuesti suu avan teiseks suutäieks
siis kardan, et pealtvaatajad
sellest allaneelatud särast
hoopis pimedaks jääda võivad

  • "eile sai ajalooks", lk 24


- palju päevi pole sulle antud,
nii rääkis tark.
su elu on nõnda lühike
kui tite särk.
su lend on kui öise liblika lend:
sa otsid leeki
või aknal purustad end.
- ah, vana, mine seeki!
ja oleks mu elu üks päev ka pikk
ta oleks küllalt pikk
ja oleks mu elu üks sajand ka pikk
ta poleks küllalt pikk

  • "*-palju päevi pole sulle antud", lk 27

Tema kohtaRedigeeri

  • Aga Kodu-Eestis? Ei auhindu, ei arvustusi ega ülevaatlikke artikleid. Ometi oli imeilusa, originaalse ja keelerikka luule looja Eesti kirjandusringkondades hästi tuntud omainimene, kes alustas vaprust nõudvaid kultuuriretki Eestisse juba 1970. aastatel, lõi tihedad sidemed mitmete kirjanikega, pidas oma luuleski viljakal dialoogi Kodu-Eesti luuletajatega ja mõjutas tegelikult omakorda Kodu-Eesti kirjanikke. Salamahti imbusid tema Kanadas välja antud luulekogud ka Eesti kirjandusringkondadesse ja tekitasid seal imetlust. Tiit Pruuli kirjutas hiljuti Palgeraamatus, et kunagi noore poisina kirjutas ta (keelatud!) Manast ümber Urve Karuksi luuletusi ja armus tema pilti: ״Nii ilus. Nii kauge. Nii vaba." (Tiit Pruuli Facebooki sissekanne 19.07.2015). Ka Karl Martin Sinijärv tunnistas kord nelja silma all siinkirjutajale, et hakkas noore poisina imeilusat blondi kaunitari Urve Karuksit imededes luuletama. (lk 309-310)
  • Mõni päev enne nõukogude punaarmee naasmist Tallinna põgenes 8-aastane Urve koos ema, vanaema ja aastase vennaga 1944 septembris taganeva Saksa armee poolt mahajäetud Eestist ühe viimase laevaga Poola, Danzigisse. Urve mäletas elu lõpuni saatuslikku tormist mereületust ja võimsat tunnet, kuidas ta seisis laevareelingu ääres ning nautis otsekui lendamise kergust, mida tekitas temast üle uhav tormituul ning soolane merevesi. Urve armastas merd. Ehkki ta koges lapsena sõjakoledusi ja inimeste kannatusi, kirjeldas ta oma sügistormist ülemere põgenemist pigem kui vabastavat kogemust. (lk 311)
  • Urve armastas erinevaid kultuure, kuid kõige rohkem hindas ta seda, et sai alates 1970. aastatest uuesti taastada sidemed kodumaaga, Eestiga. Karuksid ei kõhelnud minna N. Eestisse, ehkki paljud kaaspagulased Torontos seda pahaks panid ja neid seepärast "punasteks reeturiteks״ hakkasid pidama, Eestis kohtus Urve Karuks paljude kirjanike ja ka oma sugulastega. Mitmest eesti kirjanikust said tema eluaegsed sõbrad. (lk 313)
  • Urve Karuksi keeletundlik, savist ja laukastki lendutõusev luulelooming väärib avastamist ning taasavastamist. (lk 319)
    • Sirje Kiin, "Urve Karuksi avastamata maailm", rmt: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019
  • Uues kogus leiame luulet, mis kuulub kõige originaalsema hulka, mida eesti keeles tänapäeval kirjutatakse.
    • Ilse Lehiste, "Omapärane luuletuskogu" Mana 46/1979, lk 65; cit. via: Sirje Kiin, "Urve Karuksi avastamata maailm", rmt: Urve Karuks, "Kogutud luuletused", 2019, lk 310

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel