Pärandus

(Ümber suunatud leheküljelt Pärisosa)

Luule

muuda

päevalill
pöörab oma palge
vastu päikesele,
miks siis ka mitte mina
kui luba seks igal
rohuliblel mu jalge all.
ja miks ei peaks
maakera end keerama
nii, et iga
MINA
end päikese poole
pöörata saaks,
inimsaatused
olevat kirjutatud
tähtedesse.
miks lüüakse siis mulle
vastu sõrmi, kui
sirutan käe
nõudmaks oma pärisosa

  • Urve Karuks, "Miks siis ka mitte mina", rmt: "Kogutud luuletused", 2019, lk 22

Proosa

muuda
  • [Charles II:] "Praegu pole Inglismaa muud kui mängupõrgu, kus igaüks heidab täringuid minu isa krooni peale. Kaks kõige kirglikumat mängijat on Lambert ja Monk. Ma tahaksin samuti osa võtta sellest mängust, mis käib minu kuningamantli peale. Sire, vajan miljonit, et üht mängijaist ära osta, et teda enda liitlaseks teha, või kahtsada prantsuse aadlikku, et neid mõlemaid välja kihutada minu White Halli paleest, nagu Jeesus kaubitsejad templist välja kihutas."
"Niisiis," vastas Louis XIV, "te palute minult..."
"Abi. Seda, mida üksteisele pole kohustatud osutama mitte üksnes kuningad, vaid ka lihtsad kristlased. Teie abi, sire, olgu siis raha või meeste näol; teie abi, sire, ja kuu aja pärast, olgu siis Lambertit Monki vastu või Monki Lamberti vastu kihutades, võidan tagasi oma isa päranduse, ilma et see mu kodumaale ühtki gini või ühtki tilka verd maksma läheks. Minu alamad on purjus revolutsioonist, protektoraadist ja vabariigist, ega soovigi muud kui tuigerdada magama kuningavõimu tiiva alla. Aidake mind, sire, ja ma võlgnen Teie Majesteedile rohkem kui oma isale. Vaene isa! Kui kallilt pidi ta maksma meie soo laostamise eest. Te näete, sire, kui õnnetu ja meeleheitel ma olen, sest süüdistan juba oma isa." (lk 69-70)
  • "Tahan anda teile nõu," jätkas Mazarin, "jah, väärtuslikumat nõu kui need nelikümmend miljonit."
"Härra kardinal," katkestas teda Louis XIV.
"Sire, kuulake minu nõuannet."
"Ma kuulan."
"Tulge lähemale, sire, sest ma jään üha nõrgemaks... Veel lähemale, sire, veel lähemale."
Kuningas kummardus surija voodi kohale.
"Sire," ütles Mazarin nii vaikselt, et ta sõnade kaja kostis nagu haua põhjast kuninga tähelepanelikkudesse kõrvadesse, "sire, ärge võtke endale iialgi peaministrit."
Louis ajas end üllatunult sirgu. See nõuanne oli pihtimus. See Mazarini siiras ülestunnistus oli aga ka tõeline aare. Kardinali pärand noorele kuningale koosnes vaid kuuest sõnast. Äga nagu Mazarin ütles, olid need kuus sõna neljakümmend miljonit väärt. (lk 344)


  • Et ma soovisin saada "arukaks", selles oli süüdi onu Anton. Kogu perekonnal — vanaemal, isal, emal —, kõigil oli looduse poolt antud ilus nina; mind aga oli karistatud tšehhi ninaga, mis oli mu teise, tšehhi vanaema pärandus. Isa naeris mu üle ja arvas, et vihm sajab mulle ninna, nii väga olevat see taeva poole püsti.
Kuid onu Anton uuris mind ühel päeval ja ütles siis: "Selle ninaga, mu laps, pead sa tingimata saama väga haritud ja arukaks naiseks". (lk 31)


  • "Mina ei mõista, kuidas mõni inimene võib olla nii kõva ja kalgi südamega!" ohkas tanta Amanda.
Kuid nüüd lõi tädi Tilde rinna ette ja ta mustad silmad välkusid.
"Mina olen seitse uastat Leena last kasvatanud ja sa tuled mulle ütlema, et ma olen kalgi südamega. Aga missugune sa ise oled!? Kas ma ei ütelnud, et kõik eide asjad, mis kirstus on, suavad Leenale, aga sina kraapisid kõik enesele. Ons sul häbi südames või südant seeski?!"
"Kuidas sa siis sedasi?" kohkus Joosep.
"No kas mul põlegi õigus ämma ärvile? Või pidin selle suurrätiku ja roosa pluusi, mis ma talle kinkisin, ka veel teistele koltserdada jätma?" särtsus tanta.
"Võtnud siis ainult need! Kui sa kord juba niisugune oled. Aga sa ahmisid puha. Ja kui sa loed oma kingitud asju, siis eks see pruun poevillane seelik ja valge siidrätik ole minu kingitud. Kuhu sa need panid? Ja kuhu sa panid eide särgid, linad ja käterätikud? Need oli ta oma käega kedranud ja kudunud ja need oleksid pidanud suama ta tütrele. Mis õigusega sa need enesele ahmisid?" ladus tädi nii, et tanta terav, kolmenurkne nägu läks tulipunaseks.
"Sinna jäi Leenale ka," sisistas ta.
"Jäi," osatas Tilde. "Läksin pärast vuatama, et mis sa jätsid? Ainult kaks viledaks kulunud särki ja eide vanad riided. Pesin need puhtaks ja lappisin kinni, et Leena suaks nendega tööl käia. Paremad jääksid pühapäevaks. Ta oleks suanud mitmeks ajaks riidemurest lahti, aga vuata, sina tegid puhta töö. Ons sul inimese süda sees?"
"Anna kõik tagasi," käskis Joosep pahaselt.
"Ei anna," põrutas Amanda. "Mul on lapsed, kes tahavad riideid saada,ja kus ma neile võtan, kui poed on ammu tühjad. Ja ma pole käinud oma lapsi siit-sealt tea kellega korjamas. Need kõik sinuga saadud." (lk 16-17)