Martine ja Cecile kergitasid oma seelikud üles ja istusid tohutu suurele puutüvele. Otse nende vastas, väikesel helerohelisel aasal, kus telkide üleslöömine oli keelatud, karjatas isa Malloire oma lehmi.
Korraga, tulnud suplemast, tormasid otse heinamaale lehmade keskele supelpükstes poisid ja kah kuidagi oma alastiolekut katvad tüdrukud. Seesama endine jõuk!... Noh, muidugi! Ka Henriette on nendega! Ta on ju nagu märatsev hull, keda oleks vaja kinni siduda. Puutüvel istudes vaatasid Martine ja Cécile pealt järve teisel kaldal toimuvat corrida't.
Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 43
