Härjavõitlus

Francisco de Goya, "La muerte del picador", 1793

Elena Drobychevskaya, "Corrida" (2004)

Proosa

• Kui härg areenil maad kraabib, kaevab ta hauda härjavõitlejale.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 48

• Martine ja Cecile kergitasid oma seelikud üles ja istusid tohutu suurele puutüvele. Otse nende vastas, väikesel helerohelisel aasal, kus telkide üleslöömine oli keelatud, karjatas isa Malloire oma lehmi.

Korraga, tulnud suplemast, tormasid otse heinamaale lehmade keskele supelpükstes poisid ja kah kuidagi oma alastiolekut katvad tüdrukud. Seesama endine jõuk!... Noh, muidugi! Ka Henriette on nendega! Ta on ju nagu märatsev hull, keda oleks vaja kinni siduda. Puutüvel istudes vaatasid Martine ja Cécile pealt järve teisel kaldal toimuvat corrida't.

• Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 43

• Kolmas võitleja on mustlane, sihvaka ja paindliku kehaga. Ta hüpleb vetruvalt, et pöörata endale härja tähelepanu. Kisulise piigi torkab ta otse sisse — vaatajad on rahul. Ja mõõgatantsu ajal mängib koguni muusika. Mees võitleb kiirustamata. Härg aga ei alistu. Tema sarv puudutab matadoori puusa. See vapustab mustlast, ta lööb vankuma, aga siis sirutub ja võtab end märgatavalt kokku. Nüüd seisab ta vihaselt silm silma vastas härjaga. Mõõk lendab tal mitu korda käest. Viimaks tõukab ta selle pidemeni looma turja, kuid mitte südamesse — sest härg ei kuku. Näib, et lõpuks saab temast jagu torge pähe.

Kunagi polnud surm minu silme ees seisnud nii selgelt kui selle musta härja surma ajal. Äkki laskus ta maha, tõmbus kühmu ja kidunes halliks tuhaks. Elujõuline, kaunis, uhke loom muutus mõne silmapilgu jooksul kujutuks kuhjaks ning kattus surmahallitusega. Kahe hobusega sõitis kohale laibavedaja, kinnitas suure raudkonksu härja sarvede taha ja tõmbas ta minema: lõpmata raske liha- ja kondihunnik. Meie kõrval ütles naise hääl:

"Es duro morir."

Ja edasi me ei vaadanud, läksime ära keset etendust. Pärast kirjutasid lehed — teine osa olevat olnud palju parem. Läksime ära segaste, ülekeevate tunnetega; ekslesime veel kaua tänavail ja vaidlesime nähtu üle. Kella kolme paiku öösel ärkasin üles. Süda tagus vahetpidamata metsikult ja unest polnud juttugi. Silme ees virvendas härg — nii nagu ta sööstis areenile ja nagu ta sealt minema tiriti. Ja üks hääl raius peaajus: härg ei ole surma kehastus, nagu sa seni uskusid. Surma ja hävingu mõõk on matadoor oma kireva ülikonnaga. Vaatajad on juba enne võitluse algust otsustanud, kumb peab surema. Härjale antakse üliharva armu. Veel harvem tapetakse võitleja. Ei, härg ei ole surma, vaid on millegi muu kehastus: pimeda, talitsematu elujõu kehastus. Selle kehastus, mis ähvardab sinu helgemat, ärksamat osa. Seepärast tuleb härg tappa: minema see, mis äkki võib läbi murda ja meid haavata, võib-olla isegi tappa. Iga pühapäev võitleb selle vastu meie kõigi eest valguseingel mõistusemõõgaga.

• Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 57-58