• Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks.
  • Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb.
    • Roland Barthes, "Autori surm" (1968). Tõlkinud Marek Tamm. Rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid". Varrak 2002, lk 125
  • Mõnele lähtepunktile on peaaegu võimatu midagi rajada. Kui me alustame oma üleilmset dialoogi eeldusega, et meil on vastanduvad väärtussüsteemid ja meid ühendab ainult ahnus, siis kindlustame, et igasugust tegevust on liiga vähe ja liiga hilja.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel