Katk (Camus)

"Katk" on Albert Camus' 1947. aastal kirjutatud romaan. Eesti keelde tõlkis "Katku" Henno Rajandi; tõlge ilmus esmakordselt Loomingu Raamatukogu sarjas 43-46/1963.

Ingliskeelne tsitaat "Katkust" Library Walkil Manhattanil

Romaani tegevus toimub Orani linnas Alžeerias.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Albert Camus, "Katk", tlk Henno Rajandi, rmt: "Sisyphose müüt", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, sari "Nobeli laureaat", lk 137-314.

• [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et aeg kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..." (lk 153)
• Kui puhkeb sõda, siis ütlevad inimesed: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. (lk 159)
• Nördinutena oma olevikust, vaenulikena oma mineviku vastu ja ilma tulevikuta sarnanesime me väga nendega, keda kohus või inimeste viha sunnib elama trellide taga. (lk 178)
• Nii läheb see kõigiga: abiellutakse, armastatakse teineteist veel natuke, tehakse tööd. Suure töötegemisega ununeb armastus. (lk 184)
• Kaastundest võib väsida, kui see on kasutu. (lk 188)
• [Tarrou' päevikust:] "Katku ajal on keelatud kassidele pähe sülitada". (lk 202)
• Suurte õnnetuste alguses ja siis, kui nad on möödas, armastatakse ikka natuke sõnu teha. Esimesel juhul pole sõnadetegemise harjumus veel kadunud, teisel juhul on ta juba taas ärganud. Ainult õnnetusaegade keskel harjume tõega, see tähendab vaikimisega. (lk 203)
• Sedamööda kuidas epideemia levib, avarduvad ka kõlbluse piirid. (lk 206)
• [Rieux:] "Kuna maailmakorda valitseb surm, siis on jumalale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid silmi taeva poole, kus ta vaikib." (lk 210)
• Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati rumalusest ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski, kui tarkus teda ei valgusta. (lk 212)
• Aga ikka ja jälle tuleb ajaloos hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et kaks korda kaks on neli, karistatakse surmaga. (lk 213)
• "Te saate temaga jälle kokku."

"Võib-olla, aga ma ei kannata mõtet, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista." (lk 223)

• [Rambert:] Inimene on idee, puhas idee, kui ta on armastusest lahutatud. (lk 231)
• Ei saa salata - katk oli kõigilt röövinud armastuse ja sõpruse anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. (lk 241)
• Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)
• [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale minut minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni kärbes või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi elu keeruline. (lk 274)
• [Tarrou:] Ma tean kindlast allikast (jah, Rieux, näete, ma tean elust kõik], et igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas pole immuunne. (lk 282)
• Nüüd, kus need inimesed olid katku läbi teinud koos kõige ta häda ja puudusega, olid nad lõpuks selga tõmmanud kostüümi, mis täpselt vastas nende kauasele rollile: need olid emigrandid, kelle nägu ja nüüd ka riietus kõneles eemalolekust ja kaugest kodumaast. (lk 307)
• [Rieux enda kui krooniku kohta:] Aga kuulates puhta südame käsku, asus ta ometi ettekavatsetult ohvrite poolele ning ta otsis teed inimeste, oma kaaskodanike juurde ainult kolme kindla asja kaudu, mis kõigile ühised olid, - nimelt armastuse, kannatuse ja maapao kaudu. (lk 309)
• Kuulates rõõmukära, mis alt linnast kostis, möönis Rieux, et selle rõõmu kohal ripub alati ähvardus. Rieux teadis seda, mida rõõmustav rahvahulk ei teadnud ja mida võib raamatuist lugeda, nimelt et katkupisik ei sure ega kao iialgi, et ta võib kümneid aastaid magada mööblis ja voodipesus, et ta ootab kannatlikult tubades ja keldrites, kohvrites, taskurätikutes, paberipahnas, ja et tuleb võib-olla päev, kus katk inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku linna. (lk 314)