Lärm

Lärm ehk kära on vali korratu inimtegevusega loodud häältesegu.

Georgios Jakobides, "Laste kontsert" (1880ndad)

Georg Scholz, "Öine lärm" (1919)

Piibel

Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene;
nad teevad kära tühja pärast,
nad kuhjavad kokku ega tea,
kes selle saab.

• Psalmid, laul 39, salm 7

Proosa

• 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i linnake, kus kunagi sündis "Roosiromaani" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.

Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.

• Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, romaani 1. ptk algus

• Härg hakkab ka möirgama ja täkk hirnuma, kui on hea ninaesine ja midagi ei tee.
  • Anton Hansen Tammsaare, "Põrgupõhja uus Vanapagan", XIII peatükk

• Mis on kõik Bacchuse orgiad võrreldes käraga, mida teeb see, kes andub ohjeldamatult kasinusele!
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 37

• Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus.
  • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 19

• Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

• Nagu ikka, pidime osalema raekoja juures hällistseenis ja paganate puu alla jõululaule laulma kogunema. See tähendas korrapäraseid harjutustunde Päästearmeega, mis oli alati problemaatiline, sest meie tamburiinimängijad lõid tihti rütmist mööda. Sel aastal küsis nende kindral, kas me ei tahaks ainult laulmisega piirduda.

"Öeldud on, et tehtagu rõõmsat lärmi," tuletas May talle meelde.

Kui kindral söandas soovitada seda psalmi pisut vähem sõna sõnalt võtta, lõi mäss valla. Kõigepealt oli see ketserlus. Seejärel ebaviisakus. Seejärel tähendas see juba lahkarvamusi meie koguduses. Mõned meist nägid selles iva, teised olid üdini solvunud. Me vaidlesime, kuni tee ja küpsised uuesti meieni jõudsid, siis langetas kindral otsuse. Kõik, kes tahavad tamburiini mängida, võivad teha seda oma kirikus, aga mitte tema harjutustundides ja jõululaulude laulmise ajal.

• Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev, 2008, lk 144-145

• Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna tunniks ajaks üle. See oli invasioon. Turistid pakatasid õhinast ja tegid kõva kisa, aga Magnus tajus, et nad olid pettunud, nagu poleks linn nende ootustele vastanud. Nad olid maksnud lõbureisi eest rasket raha ja tundsid end petetuna. Võib-olla ei erinenud Lerwick kuigivõrd neist kohtadest, kust nad olid tulnud.
  • Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 18

Luule

Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
          ja tähesära.

• Heiti Talvik, "Jõuluööl" kogust "Kohtupäev" (1937)

Kus liiklus kärtsumas ja käramas,
teeristil mehed pläristavad saega.
Puust jagu saanud, rõõmust säramas,
kui teab-mis mänguga nad viitnuks aega.

• Mats Traat, "Mustamäe tee" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 60

Veel viibi, vinav veteväli sinav,
peal udupleed!
Suur sammas sammub, arutumalt ammub
härg tulles teed.
...
On vaja kära, et ei lendaks ära
me kodu märg.
Seis, tumesinav tromb, seis, kurjalt inav
ning ähkiv härg!

• Mae Mets, "Kalade palve" Sirp, 27.03.2013

Vanasõnad

• Kopiku eest asja, rubla eest kära.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929