Ristluslaev

ProosaRedigeeri

  • Lerwick oli nüüd lärmakas paik. Lapsepõlves tundis Magnus kõiki, keda ta tänaval kohtas. Viimasel ajal oli linn aga isegi talviti võõraid ja autosid täis. Suvel läks asi hullemakski. Siis veel turistid. Nad tulid öise parvlaevaga Aberdeenist, pilgutasid silmi ja vahtisid, nagu oleksid sattunud loomaaeda või teisele planeedile, pöörasid pead ikka siia ja sinna, et kõigele pilk peale heita. Mõnikord liuglesid sadamasse hiiglasuured ristluslaevad ja jäid hoonetest kõrgemana silma paistes ankrusse. Laevareisijad võtsid linna tunniks ajaks üle. See oli invasioon. Turistid pakatasid õhinast ja tegid kõva kisa, aga Magnus tajus, et nad olid pettunud, nagu poleks linn nende ootustele vastanud. Nad olid maksnud lõbureisi eest rasket raha ja tundsid end petetuna. Võib-olla ei erinenud Lerwick kuigivõrd neist kohtadest, kust nad olid tulnud. (lk 18)