Ooper

muusikaline lavateos

Ooper on meessoost operett.

Charles Garnier' projekteeritud ooperiteatri (avati 1875) fuajee Pariisis.

Proosa

muuda


  • Enne ooperi algust, kui pillid end häälestavad, vestlevad nad omavahel elavalt ja siunavad dirigenti. (lk 21)
  • Ooperis on liigutav vaadata, kuidas kogu koor lohutab nuuksuvat lauljat. (lk 35)


  • [Theodores:] "See oli, teate... mm... üks ringirändav ooperitrupp. Minu arvates Ateenast, aga võibolla ka Itaaliast. Igatahes pidi esimene etendus olema "Tosca". Kangelanna osatäitja oli erakordselt... ee... hästi arenenud, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse või õigemini lossi müürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis... teate... hukatusse, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks maanduda. Tagajärg oli, et tema kukkumise kõlin ja sellele järgnevad... ee... hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris... ee ... võimsalt, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte... ee... lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja... ee... teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii elastne, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasi. Nii et kui kogu trupp oli all... ee... mis selle nimi ongi?... ah jaa, rambi ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale."


  • Liiga sageli tundis ta muusikat kuulates, et tema hinge valdab teatud joovastus - igatsus? Armastus? Stuudiumi algusjärgus oli ta võtnud sihiks ooperist loobuda, nagu teised noored mehed võtsid sihiks loobuda naistest. Tema meelest pesitses sellises kires kindlasti midagi sünget, eriti preestri jaoks. Tõeliste või siis huvitavate pattude puudumisel otsustas ta ühel kolmapäeva pärastlõunal pihitoolis üles tunnistada oma kujuteldava ooperipatu kui Kristusele toodud suurima ohvri.
"Verdi või Wagner?" küsis hääl teisel pool vaheseina.
  • Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007, lk 54)


  • Agnes sulges silmad, surus käed rusikasse, avas suu ja hakkas karjuma. See algas madalalt. Laest pudenes krohvitolmu. Kroonlühtri ripatsid helisesid tasakesi võbeldes.
Siis heli tõusis, läbides kiirelt müstilise kõrguse, kus toimub neliteist võnget sekundis ja kus inimvaim hakkab end tundma väga ebamugavalt, mõeldes universumist ja oma seedeelundite kohast selles. Kõikjal Ooperimajas põrusid väikesed esemed riiulitelt maha ja kukkusid põrandale kildudeks.
Noot ronis kõrgemale, helises kellana, ronis veel. Orkestriaugus naksatasid kõik viiulikeeled üksteise järel pooleks. Tooni veelgi tõustes hakkasid kristallripatsid kroonlühtri küljes värisema.
Baaris andsid šampusekorgid kogupaugu. Jää kõlises ja purunes oma ämbris kildudeks. Rida veiniklaase lõi kooris kaasa, võbeles ääre ümbert ähmaseks ja lendas siis kildudeks nagu ohtlik ohakavill, millel on asjadest oma arvamus.
Kostis veidrate tagajärgedega harmooniaid ja kajasid. Garderoobides sulas üles grimm nr. 3. Peeglid mõranesid, täites balletikooli miljoni killustatud pildiga.
Tolm tõusis, putukad langesid. Ooperimaja kivide sees lõid tillukesed kvartsiosakesed hetkeks tantsisklema...
Valitses vaikus, mida katkestas üksnes puhutine põnts või kiiks.
Nanny naeratas.
"Ah," ütles ta, "n ü ü d on see ooper lõppenud." (lk 278-279)


  • Ooperileek on Maarjamaa põhjatuules alati pigem tasa hubisenud. Küll on elevandiluutorn olnud kõrgevõitu ja mõne teise arvates suisa liiga madal, et selle peale üldse vaadata. Hei, heliloojad, kus on meie rahvusvärvides "La donna e mobile" ja "Una furtiva lagrima"?
  • Olen mittemuusikute ringkonnas täheldanud, et muusikateatrit kiputaksegi seostama pigem kontserdi- kui teatrieluga. Küllap peituvad põhjused ajaloos: meie teatri algusaegadel oli operett midagi labast ja ooperite teostus küündimatu.
  • XX sajandi alguses hakkasid ka eesti heliloojad Miina Härma, Artur Lemba ja Karl August Hermann ooperižanris katsetama, esimeseks päris ooperiks võib siiski pidada alles Evald Aava teost "Vikerlased" (1928). Kuigi 1960ndate kuld­aega meenutatakse heldimusega, oli algupäranditega lugu endiselt nutusevõitu: Estonia teatrijuht Udo Väljaots pöördus tollal heliloojate ja libretistide poole isegi avaliku üleskutsega kirjutada muusikateatriteoseid. Kirjutati ka, aga midagi ajastuülest ei meenu.
  • Kaheksakümnendatel murdis Eesti ooper üldse teatrist välja. Televisioon olevat oopium rahvale ja küllap tegi see Raimo Kangro "Sensatsioonist" (1986) just midagi pealkirjas öeldu sarnast. Uue sajandi hakul sündis Jüri Reinvere sulest ka radiofooniline ooper "Vastaskallas" (2001–2004). Ooperi defineerimist pigem kontserdi- kui teatriteosena soodustavad nii žanri laienemisel ilmnenud ebatraditsiooniline (vokaal)esteetika ja harjumatud koosseisud kui ka ooperite esitamine kontsertettekande vormis või nn pool­lavastatud, osaliselt improviseeritud kujul (ingl semi-staged opera).
  • Ooperipublik ei ole väike ainult sihtrühma elitaarsuse ja kallite piletite tõttu. Väiksem valik teoseid repertuaaris tähendabki juba väiksemat võimalikku huvi. Ka kõige maniakaalsem ooperigurmaan ei lähe teatrisse, kui ta pole Donizetti fänn, tema armsat Mozartit aga keegi ei mängi.
  • Paratamatult tuleb sihtasutustamise perioodil meelde, et muusikateater on kulukaim teatriliik, üksikute eranditega. Üldjuhul on muusikateatril vaja suurt inimressurssi ehk koori, orkestrit ja dirigenti, seega mitu korda suuremat meeskonda kui sõnateatril, pealegi inimesi, kes on eriala õppinud lapsest saadik.
  • Tänavu suvel haaras Lihula vald labida, kaevudes julgelt Eesti ooperiajaloo kollektiivsesse alateadvusse. Ainuetendusega 8. augustil sai uue elu juba eespool nimetatud Karl August Hermanni pseudomütoloogiline lauleldus "Uku ja Vanemuine". [---] Hermanni teosel paistab olevat rohkem sugulust laulumängu kui ooperiga: dramaturgia ei kanna välja, vokaalpartiide tessituur ei vaja otseselt ooperilauljat, kuid puuduvad ka Saksa Singspiel'ile omased kõnetekstid.


  • Kui olen ooperis, unustan end täiesti. Ma ei mõtle järgmise nädala kaasusele või kokkuvõttele, mida olen parasjagu koostamas. Olen lummatud muusika ilust ja draamast. Inimhääl läbib mu keha nagu elektrivool. Ooperis on nii õiglust kui ka armu ja suuri tundeid.


  • Punkti paneb Pavarotti enda vastus küsimusele, kas ta võib alati kindel olla, et kõrge noot tuleb õigel hetkel välja. "Ei! Aga selles seisnebki ooperi ilu," vastab tenor.

Allikata tsitaadid

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel