Pariis

Prantsusmaa pealinn

Pariis on Põhja-Prantsusmaal Seine'i jõe kaldal paiknev linn, Prantsusmaa pealinn.

Vaade Pariisile Arc de Triomphe'ilt
Jean-François Raffaëlli. Les Champs-Élysées
Frits Thaulow, "Madeleine'i bulvar Pariisis" (1896)
Elin Alfhild Nordlund, "Tänavavaade Pariisis" (1889)
Charles Courtney Curran, "Pariis öösel" (1889)
Maria Slavona, "Majad Montmartre'il" (1900)

LuuleRedigeeri

Ma prantslane, Pariisi kodanik
ja selle üle olen õnnelik.
Ent varsti köie kaudu, süld mis pikk.
saab teada kael, mis kaalub tagumik.


pole sõber igaüks kes hõikab sulle "Hõi!"
iga libe moodustis ei ole taluvõi
iga ilus tütarlaps ei ole Maarja-Liis
iga linn kus kõrge torn ei ole veel Pariis

ProosaRedigeeri

  • Kõigist rahvustest, keda olen näinud, hoidku taevas mind kõige enam prantslaste eest! Oma neetud latramise ja viisakustega ning nahast väljapugemisega, et oma kodumaale au teha (nagu nad oma külalislahkust ise nimetavad), mis aga tegelikult pole midagi muud, kui edvistamine, on nad nii tüütud, et oleksin tuhat korda meelsamini nõus veetma oma elu hotentottide hulgas, kui veel kord oma jalga Pariisi tõstma. Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.



  • Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)


  • "Ka kahe sõja vahel oli siin veel palju rohkem ruumi. Nüüd on jäänud ainult väike sillapea — Prantsusmaa. Või kui veel täpsem olla, siis ainult Pariis, piiratud linn. Inglismaa on alati seisnud eraldi ja pole kunagi võõrastest hoolinud. Saksamaa lamab purustatult ja löödult, samuti ka Itaalia. Hispaaniat ei taha ma üldse nimetada."


  • [Herzen:] Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti: ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti? Vennad Kritskid kaovad tsaari portree solvamise pärast, Antonovitš ja tema sõbrad salaseltsi moodustamise pärast, mis tähendab, et nad kohtusid kellegi juures pamfleti lugemiseks, mida Pariisis saab tänavalt osta. Noored mehed ja naised lähevad uisuväljakul paarikaupa nagu luiged. Poolakate rivi läheb jalaraudade kolinal piki Vladimiri teed. Miski on pildil valesti. Kas te kuulete? Teiegi olete pildil.


  • Läksin tänavale päris uimasena. Seal nägin üht oma elu kõige kummalisemaist vaatepiltidest — tõepoolest, mäletan seda tänapäevani mingi hirmutundega. Igal pool tänaval oli tantsivaid naisi. Inglise naistel pole kombeks avalikus kohas tantsima hakata, niisugune reageering on omasem Pariisile ja prantslastele. Kuid seal nad olid, naersid, hõiskasid, siiberdasid, isegi hüppasid meeletus rõõmuorgias — peaaegu loomalikus naudingus. See oli jube. Oli tunne, et kui seal oleks juhtunud olema mõni sakslane, oleksid naised talle kallale sööstnud ja ta tükkideks kiskunud. Arvatavasti mõned naised olidki purjus, kuid nad kõik nägid sedamoodi välja. Nad tuikusid, vaarusid ja röökisid. (lk 292-293, Esimese maailmasõja lõpp)
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164

AllikataRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel