Püha öö

Teose kohtaRedigeeri

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk — see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.


  • Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimen­did kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kehe minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva.