ProosaRedigeeri

  • Akna tagant möödus tumedais rõivais noor naine. Mind üllatas tema profiili joonte peenus ning puhtus.
"Minu tütar Judīte," seletas Dāvīds mu pilku märgates. Taipasin, et ta ütleb üht, kuid mõtleb hoopis muud.
Ta hääl tundus küllalt selgesti ähvardavat: "Jah, see on Judīte ja ta on ilus, kuid hoidke oma näpud minu tütrest eemale!" (lk 9)