Alfredo Ramos Martínez, "Lillemüüjad" (1933)

LuuleRedigeeri

Nüüd: pihlakobarate ruuge raskus
All sügistaeva sinava kristalli;
Kui väsind käsi, kandvaid kuldset palli,
  
All õunte kollendavi oksi laskus.
Ma alles kuulatin, ma alles lootsin —
See kuhu varises, mis nõnda ootsin?

  • Marie Under, "Hilissuvi" I kogus "Sonetid". Siuru, 1917, lk 58


Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu liibu!
Sinna tahta - su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see mida vajad.

  • Juhan Viiding, "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356


linn, kas tead
toornafta raskust kajaka sules?
kes ütleks lapsele, et tema unustatud prügi
õõtsub nüüd meres ja näib linnule
einena? kes räägiks pudelikorkide
raskusest linnu luukorvis? kuulen
su tehasesosinat, kuid see ei ole keel.

  • Triin Paja, "Hall pühapäev" kogus "Nõges" (2018), lk 79

ProosaRedigeeri

  • Sulgesin silmad ning olin taas oma esimeses magamistoas, haige, teesklemas haiget. Mu peal lasus tohutu raskus. See polnud mees, vaid patt. Selle all higistades tahtsin teda eemale tõugata. Ma ei salli raskusi enese peal. Sellisele raskusele peab alati mõtlema, kui ta su peal on. Millelegi muule mõelda ei saa. (lk 24)