Pihlakas

Pihlakas (Sorbus) on roosõieliste sugukonda kuuluv puude perekond enam kui saja liigiga. Eestis kasvab omamaisena kolm liiki, tuntumad neist harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) ja pooppuu (Sorbus intermedia). 2022. aastal on pihlakas Eestis aasta puu.

Leevike (Pyrrhula pyrrhula) talvel pihlakamarju söömas

Laurits Andersen Ring, "Tee Mogenstrupis. Sügis" (1888)

Augusta Læssøe (1851-1926), "Metsavaikelu", s.d.

Ivan Šiškin, "Pihlakas" (1892)

Eero Järnefelt, "Õitsev pihlakas" (1893)

Pekka Halonen, "Pihlapuu" (1908)

Jacek Malczewski, "Maastik pihlakaga" (1909)

Anthonore Christensen, "Vaikelu roosi ja pihlakaga" (1921)

Proosa

• Ülesoo vana talumaja vaatab oma tuhmide silmadega üle viljapõldude, perepojas mitmesuguseid mõtteid elule äratades. Säraval päikesepaistel, keset kevadist loodust paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. Vanad pihlakad õuevärava juures raputavad kurvalt päid, otsekui küsides: „Mis peab nii saama? Meie vana sõber vajub iga aastaga ikka rohkem ja rohkem kössi, nagu rõhuks teda läbielatud aastate raskus? Kui kaua peab ta veel vastu?"
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 194

• Kuski laia pihlaka all vana pihastunud pink. Kõrboja perenaine katsub tema tugevust, katsub, kas kannatab veel istuda. Kannatab, perenaist kannatab!
  • A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. peatükk

• [Mari:] Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" III, 35. peatükk

• Pihlaka elu on imelik. Vahel nad püsivad kauem üksiktüvena, vahel poolpõõsana nagu mõned pajudki. Üks põlluveer meil oli neid lausa täis, teisel kasvas neid vaheldumisi kadakate ja õunapuudega. Võis küll lindudel sügiseti olla imelik kaeda all seda poole kilomeetri pikkust kinnaverpunast jutti. Sügiseti, sest tollal pihlakad igal aastal olid täis marju. Tollal, õigemini vast küll, sääl. Sest mulle näib, et Tartumaal nad õitsevad ainult üle aasta ning üldse on jõutumad. Küll on nad roostes, küll täis kuivanud oksi ja säärast tarjade rohkust ma pole näinud siin idakandis.
  • Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Ilmamaa 1996, lk 60

• Nii jõudis ta Kuningaonni kohale; pidi juba ära pöörama, täisnurga all üle jõe suusklema, ent lume ja kaskede totaalse valge taustal vihvatas midagi punast, ja ta läks veidi maad edasi ja nägi, et see polnudki viirastus. Ta vaatas üksisilmi ühte kohta, nagu leidnud kinnitust millegi kohta... - pihlakas põhjalaanes! punased tarjad valivalgel taustal nagu noor suudlus raugahabemes, kummaline ilmum, just nagu liialdus, ent siiski tõelus - pihlakas põhjalaanes.
  • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 214

• Tegelikult on näiteks pihlakas väga hinnatud puit, millest saab valmistada kauni punaka läikega mööblit. Hetkel on seda aga Eesti puiduturult praktiliselt võimatu leida. Kui pihlakaid rohkem kasvama jäetaks, siis küpseksid meie metsades väärispuud, mis ilmestaksid samal ajal ka maastikku ning toidaksid oma andidega nii metsa linde kui loomi. Paraku ei saa kiirele tarbimistsüklile orienteeritud tööstus pihlakat, pikaldaselt kasvavat ning looduslikult levivat puud piisavalt efektiivselt tarbida, seepärast näemegi selle puuliigi olukorda riikliku metsastatistika andmestikus kurvalt vastu vaatamas - 0,2% kõigist meie metsapuudest. Samas nukrana kajastub seal ka teiste puidutööstusele ebasobivate puuliikide saatus.
  • Linda-Mari Väli, "Lükkame ühe müüdi ümber. Metsa tagasiistutamine on vaid ilus muinasjutt", EPL, 03.11.2018

Luule

Ju pihlakobarad on löönud rooste karva,
kõik nõmm kuis kanarpikust violett,
ja siin-sääl mõni sinikellukene harva
end noppima veel meelitab mu kätt.

• Marie Under, "Hilissuvi" 3 kogus "Eelõitseng"

On õhtu; päev lä’eb looja,
lä’eb looja pihlakasse.
Ta punab, õhkub sooja,
ta läik on verev, vase.

Ei võinud käsitada
veel lapse aru väike,
kuis lõpetada rada
võis pihla punav päike.

"Läks pihla otsa looja,"
jäi mõte mõlgutlema,
"kuldratas, õhtu tooja,"
pää vastu hoidjat, ema.

• Villem Grünthal-Ridala, "Kaks pihla" I. Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 458

Hallist sügisesajust kostis
kurbkaeblikku viiulihäält.
Jäid külas suletuks uksed,
ainult kodutud tulid mäelt.

Seisid paljapäi hallis sajus,
musta madala taeva all,
ja laulsid mehega kaasa
kodust punaste pihlade all

• Kalju Lepik, "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948)

Kuid siiski, siiski,
kui lehed läinud,
ma täis jään marju.
Ja surnud lumes
ma kuumalt hõõgun
kesk hangeharju.

• Ellen Niit, "Pihlakas" (1956). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul". 3. trükk. EKSA 2008, lk 53

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea.
Tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
nendele vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügise puu.

• Viivi Luik, "Võta mind lehtede varju!" (1962). Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 36. Lauluks kirjutanud Olav Ehala ja Urmas Alender.

Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.

• Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

• Väraval juba võttis punerdav pihelgas võõraid vastu.

Teine samasugune varjas lauta. Tema otsast oli hõlpus

end lakka upitada, kus sai õlesahinas unistada. Pihelgas,

sama kodune nagu õunapuu. Ükskord rippus temas

koguni kiik. Miks mitte! Ta kaitses ja kaisutas meid

kõiki suuremeelselt. Tema mõrudaid marju sai ikka

jälle söödud, kuigi alles esimese pakase järel muutusid

nad magusaks lindude roaks. Mis sest! Kes maldas nii kaua oodata!

• Ivar Ivask, "Pihlakas" kogust "Oktoober Oklahomas". Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1973

üks mu meeltesse vajutab marju
ja unenäo sisse kaob kuu
jättes järele mitu varju
nii suurt nagu pihlakapuu

• Viiu Härm, "*üks mu meeltesse vajutab marju...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 36

Sain teada, ütlesin: päikene.
Kui muutub kõik, põllud on muutumas,
ma kõnnin ununud metsas
juuksed kasvavad jalakaiks
saludes.
Raskesti ööpäevad sajavad,
jalakad saabuvad juustesse,
pihlakad aastaisse.

• Eha Lättemäe, "Sain teada, ütlesin: päikene" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 6

Kauge septembrikuu pihlakatarju
mäletan nõnda et vari on seinal
puudutan nõnda et sõrmis on värin
kuulmetes ikka üksainuke hääl.

Kuulmetes ikka üksainuke hääl
vaatan ma juba oh sajandat sügist
ilmsimaa välude punavaid pihlu
otsides kauge septembrikuu puud.

• Milvi Seping, "*** Mirdipuu varistab" kogus "Külmamailane" (1981), lk 49

Kord üht tüdrukut armastasin
kes oli tehtud pihlapuust
oli sügis aeg oli kasin
aga mina ei mõelnud muust

kui pihlakast allika juures
ja silmadest allikavees
ja sellest igatsusest suurest
mis põles kui tuli mu sees

ja tema külmadest huultest
millel oli pihlakamaik
ja lumelõhnalistest tuultest
kelle päralt jäi nüüd see paik

• Jaan Kaplinski, "*** Kord üht tüdrukut armastasin" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 37

Olen väsind. Pihlakate tuuled
toovad silmadesse vere kibeda:
näha veel ja tunda Sind, kas kuuled,
tahaks, aga üle libeda

teed pean murdma vahelt ristis puude,
varbad söestuvad ja lumised,
mõeldes, kuidas tühjenenud kuude
taga pilvedes Sa kumised.

• Hasso Krull, "Olen väsind" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 25

Kirjandus

• Kalju Lepik, "Mälestus on pihlakas". Stockholm: Bibliophila, 1967
• Hasso Krull, "Pihlakate meri". Tallinn: Eesti Raamat, 1988
• Heiki Valk ja Ergo Västrik (toim). "Palve, vanapatt ja pihlakas: Setomaa 1994. a. kogumisretke tulemusi". Tartu: Tartu NEFA, 1996