Magus on see, mis on magu mööda, üks neljast või viiest põhimaitsest hapu, soolase, mõru ja umami kõrval.

Georg Flegel. Vaikelu maiustuste ja marjadega (1632)

PiibelRedigeeri


  • Kelle kõht on täis, see tallab kärjemee, aga näljasele on kõik kibegi magus.
    • Õpetussõnad, peatükk 27, salm 7




  • Ah, kui magus on su armastus, mu õeke, mu pruut! Su armastus on parem kui vein, kõigist palsameist parem on su õlide lõhn!
    • Ülemlaul, laul 4, salm 10


  • Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!


  • Ja ma läksin ingli juurde ja ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi.”

ProosaRedigeeri

  • Taewataat tegi inimese mullast, aga daanlase tegi ta suhkrust. Ja Hans Kaspar Jebbeseni oli ta iseäranis magusast suhkrust teinud, sõtkudes alkoholi käekasteks tarwitades. Kui magusad peawad weel Daani Eewad olema! olen ma sagedaste mõelnud, sest need on suhkrust ja rõõsast koorest tehtud.
Daanlane, kellel süüa on, sööb wähemast wiis korda päewas, ja mida ta sööb, sellest on neli wiiendikku suhkurdatud. Magusad on ta leemed ja magusad ta pudrud, magus ta liha, magus ta kala, magus ta salat — kõik magus isegi hapu kurgini ja hapendatud heeringani! Ja mida puhas suhkur ei magusta, seda magustawad magusad marjad ja puuwiljad — sa leiad neid leeme ja pudru seest niihästi kui küpsise ja kaste seest.


  • Ma kükitasin nurgas idaneva linnasehunniku ette. Need öeldi olevat vanaema matuselinnased ja seetõttu olid nagu erilised. Mulle tundus ka, et need on hulga magusamad kui varem idandatud linnased. Miks ometi linnased on magusad, aga odrad, millest meid tehakse, ei ole? hakkasin jällegi mõistatama. Onu ütles küll, et ise lähevad. Aga kuidas? miks? ja mispärast? — selle peale ei andnud keegi vastust.
Kükitasin selle üle juureldes ja imestades linnasehunniku ees, näksides üksikuid ivi. Paljuks mu suu sellest magusaks saigi, pigemini ehk läägeks. Aga paljuks mu suu üldse magusat maitsnud oligi. Sõja tõttu oli Rummusaarelt suhkur juba nii ammu otsa lõppenud, et mina selle olemasolu vaevalt mäletasingi. Ainult sinist suhkrupeapaberit hoidis onunaine kirstus, et oleks rohuks peale panna, kui kellelgi juhtub roos kuhugi lööma. (lk 8-9)

LuuleRedigeeri

Suure tüki sooja leiba!
Oh küll maitses magus see!
Soe leib ja soe süda,
perenaine tasane.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel