Rukis on teravili, millest tehakse leiba. Paljud inimesed üle maailma usuvad, et leiba saab teha ka muudest teraviljadest, kuid eestlased teavad, et see on ränk eksitus.

Barend Hendrik Thier (1743-1811), "Küps rukis", s.d.
Ivan Šiškin. Rukis (1878)
Fanny Churberg, "Rukkihakid" (1876)
Grigori Mjassojedov, "Rada läbi rukki" (1881)

LuuleRedigeeri

Põld — vaid kivid, räharünkad,
rähal higilehk,
heinamaa — vaid mättad, künkad,
tarn ja piibeleht.

Rukkis võtab võimust luste,
odras nõgikatk,
kaeras lokkab kõige kiuste
vaid harakalatv.

  • Janka Kupala, "Laul sünnimaast", rmt: "Aga kukulind see kukkus", 1966, lk 21


Vaatke, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõuvili tõotab anda
rohket saaki sügisel;
viljapuude okste otsas
hiilgvad anded iluga!
Ja siis hüüdke üle nurme:
Ilus oled, isamaa!

  • Mihkel Veske, "Ilus oled, isamaa!" (1873), rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, 1989, lk 170


Puhtal põrandal,
puhta rehe all
uudisvihud nad
ahet ootavad.

Vaikus pühalik
raskeis vihkudes,
kuldseis kõrredes
puhtal põrandal.
/---/
Küll nad mõtlevad,
kuidas vanake
valgejuuksene,
seemne kukutas.


Meest lõhnab õitsev rukis nurmel
ja uimastavad sirelid,
kõik unistavad armastusest,
mis täidab ilma kaugusid.

  • Marie Heiberg, "Hauavahedel", rmt: "Käisin üksi tähte valgel", 1988, lk 47


Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,
kõrge kuusik kohab mäenõlvakul.
Väike majakene maantee ääres seisab -
lapsepõlvekodu oli seal kord mul.

  • Georg Eduard Luiga, "Lapsepõlve kodu", rmt: "Lapsepõlve kodu", 1935 (laul Paul Dresseri teose "On the banks of the Wabash far away" viisil)


Olen sõstramarja veri,
kraavipervel kastehein,
valge karikakrameri,
rukkinurme tihe sein.


Seisan ja kuulatan aeva:
rukis loob pead...
Küll on ses rõõmu ja vaeva
luua endale pead!

  • Lehte Hainsalu, "Rukis loob pead", rmt: "Rukis loob pead", 1966, lk 67

ProosaRedigeeri

  • Missugune värvide ja lõhnade küllus on praegu põllupeenral! Kuidas lainetab ja tolmab rukis oma sugutusprotsessil! Seal kannavad miljardid nägematud käed aatomeid, millest peab võrsuma tulevane vili; seal mängivad pisikesed inglid ringmängu, hõõrudes oma pisikesi silmi ja uuristades kõrvu, mis on täis õietolmu.


  • "Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?" küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka "kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa". Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
"Tulevad!" hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
"Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…"
  • [Andres Pearule:] Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.
  • Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 10. peatükk


  • Kõige esimene tarkus ehk elutõde oli: "Äi elamisess ole muud taris kui öönesnöu ja supilusikas..."
Teine: "Ega raha ole rugis, et ainult sügise saab."
  • Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat, 2. trükk, 2016, lk 153-154, juhunoppeid hiidlaste ütelungidest

VanasõnadRedigeeri

  • Rukki pea kõrge, aga ise kerge.
  • Rukis maja peremees.
  • Kus odraiva, sinna ei mahu rukkiiva.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel