Lapsepõlvekodu
Proosa
muuda- Me ei tunne end kusagil nii hubaselt nagu oma sünnipaigas, kus esemed muutuvad meile kalliks, enne kui me kogeme, mis on valikuraskus, kus väline maailm näib meile ainult omaenda olemise jätkuna: me tajume ja armastame seda nagu omaenda olemasolutunnet ja oma luid-liikmeid. Oksjonile pandult võiks meie varajase lapsepõlvekodu mööbel näida liiga tavalisena, isegi inetuna; nõudlikum maitse põlgaks selle ära; ja kas ei ole püüdlus oma ümbrust järjest kaunimaks ja kaunimaks muuta see õilis omadus, mis eraldab inimest elajast, või, kui soovitakse täpsemat definitsiooni - mis eraldab inglise inimest võõramaistest elajatest?
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", II raamat, 1. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 139
- Olin siis, kui ma Rummusaarelt lahkusin, seitsmeaastane ja pärast seda pole mu jalad enam kordagi astunud mööda sügavaid ja jõnklikke rööpajälgi, mis viisid läbi kõduneva roigasaiaga piiratud kopli, kus kasvasid üksikud pajud ja vaevakased, värava ette, mille hingedeks ja sulgemiseks olid suured pajuvitstest keeratud võrud. Pihlakas kaevu lähedal on pärast seda mitukümmend korda puistanud õisi ja marju kummeliga kaetud õuele, kui minu jalad seal viimati astusid. Ja vanatare? Ons see veel alles? Ei vist. Võib-olla püsivad ehk onu maja, ait ja laut vanadena ja viltuvajunuina veel oma kohal, aga vana aita pole vist ammu enam.
- Vanatare on vist veel ainult minu mälestuses alles oma jämedate, aastakümnete jooksul tumedaks ja praguliseks parkunud palkidest seintega ja ristnurkadega ning sammaldunud katusega, mis nagu roheline karvamüts ähvardab üle väikeste tahmaste aknasilmade vajuda. Mu kuulmeisse on jäänud koguni mälestus rehetoa kilkide kilast ning sõõrmeisse suitsu- ja vinguvürtsisest õhust. (lk 4)
- Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995