Marie Heiberg

Eesti kirjanik

Marie Heiberg, varjunimed Marie Heinamägi, Vesta Miitra, Meeri Tuuletare (sündinud 10. september (vkj 29. august) 1890 Urvaste vald, Võrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Valikkogust "Käisin üksi tähte valgel"

muuda

Tallinn: Eesti Raamat, 1988, koostanud ja saatesõna kirjutanud Kajar Pruul.


Ma tahaksin mängida mägede pääl,
mis kaugusest sinavad silma,
ja hüpata männiku latvadel sääl
ja vaadata ilusat ilma.

Ma tahaksin tantsida tuuledega
mu ärkaval kodumaa pinnal,
ja õitsevat kevadet kaisutada
me orgude, mägede rinnal.

  • "Elurõõm", lk 10


Mets mühab ümberringi.
Ma seisatan lagedal
ja mõtlen: Küll armas on elu
siin Põhja taeva all!

Kui sügav sinav süli
end laotab ta üle maa...
Ja kuuskede õõtsuvad ladvul
käib kohin tuulena.

Ja metsa puude varjul
kui heljuks õnneaim,
kui laulaks lõputa laulu
me kaitsja Põhjavaim...

  • "Põhjavaim", lk 12


Rutta, rutta, ruunakene,
vea vagu virgasti!
Õhtu sõuab, õhtu jõuab,
pea raugeb päikene.

Ribake veel linamaada —
seitse sülda laiuti —
ülesse meil ühes aada
ligineva õhtuni.

  • "Kündja laul", lk 20


Su vaenelaps vist olen mina,
oh elu, must ja murelik!
Nii läbipääsemata sina
ja otsata kui igavik.
/---/
Vaid hinges eksib kauge kaja
ja heljub valgus, vabadus
kas purustan su uduraja,
oh neetud ööde hämarus!

  • "Su vaenelaps vist olen mina", lk 21


Käisin üksi tähte valgel
mööda pikka teed,
ümber uinus värske lumi,
kaugel sõitsid reed.

Leinal nuttis minu süda...
Tühi põllunõlv...
Üle selle läks mu rada,
pikk kui elupõlv.

Vaatasin ma kaugemale —
ei sääl sihti näe...
Mure musta hobusega
sõitis üle mäe...

  • "Käisin üksi tähte valgel", lk 23


Suur peaks olema see laul,
mis laulaksin nüüd ma —
ta peaks kostma üle maa
ja mere mässava.

Ta peaks kostma kaugele,
kus mure põline, —
ja lootvalt leinja laugele
sääl saatma silmavee.

  • "Suur peaks olema see laul", lk 29


Kuula: valgusest imelist juttu
vestab sügav, salalik öö.
Tumedast kaugusest kostab kui nuttu,
sähvab seppade sätendav töö...
/---/
Mägedel hõisataks’ imelist lugu —
kostab vabanend vangide hääl:
„Ärka üles, sa uinunud sugu!
Hommik algamas ilma pääl...“

  • "Kuula: valgusest imelist juttu...", lk 32


Kõrgemal on minu kodu,
kus see kuu on kumamas,
kõrgemal mu eluase,
kus need tähed säramas.

Kättesaamata mu ihad,
unistav mu mõtte lend, —
leinahinge igatsused,
harva ilmutavad end.

Kõrgemal on minu kodu,
kus see kuu on kumamas,
kõrgemal mu eluase,
kus need tähed säramas.

  • "Kõrgemal on minu kodu", lk 34


Ma usun, et üks kõrgem vägi
küll on ja peab olema,
kes meie elu algust nägi
ja tulevikku tunneb ka.
/---/
Ja et sest väest üks osa minus
ka on ja peab olema:
kuis muidu elu tühjas kõrbes
võin loojaks olla mina ka!

  • "Ma usun...", lk 35


Ja ometi ükskord pannakse
sul käed risti rinnale
ja vaikib ühtlasi hirmus ja hää
su südame elu viis!

  • "Ja ometi ükskord!", lk 41


Rong huikab üle surnuaia.
Rong ruttab ilma edasi.
Ma hauavahedel käin eksi —
tuhm, kauge tähti valgus nii.

Meest lõhnab õitsev rukis nurmel
ja uimastavad sirelid,
kõik unistavad armastusest,
mis täidab ilma kaugusid.

  • "Hauavahedel", lk 47


Päev tuleb ja ilmub kui ajaleht
ja vananeb värskuses ruttu.
Mis hommikul oli veel ilus, eht —
ju õhtu toob leinalist nuttu.

Nii meie mõtted ja kunstid ja mood
kui päevase lehega lisad,
kus nooruse aated ja armulood
ja vaimlised voorused visad.

  • "Päev", lk 51


Su uhke vaim saab kanged kotkatiivad,
ei ole vang, kus valvab viletsus.
Sest tead, kuhu saatuse teed viivad,
ja tead, kus asub õnn ja õnnetus.

Ja aimad, kuhu igavesest ajast
viib elu liikumise sihijoon,
mis järele vaim võrsub mullarajast
ja tõuseb valitseva tõe troon.

Ja oled üksipäini igavesti,
kui teise järele ka igatsed
ja eluteed peaks käima kahekesti,
sa üksi Jumalale lähened.

  • "Troost", lk 53


Sa tiivad alla langetad,
mis õrnast siidist pehmemad,
must ööde lind.
Kroon pääs sul taevatähtedest,
pilk vangistavalt kaugusest
nüüd vaatleb mind.

  • "Uni", lk 64


Maga nõnda, kui magab üks ingel, kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse ees,
tema tiivad on laotunud tähtil öö virvete vees,
aga suletud silmi ees Jumala välkude nooled!

Unes avavad enese lõpmatud taevaste pooled
ja üle Su helendab kaugete päikeste mäng,
aga sinine ruumide sügavus on sinu säng.

Tõused üles, kui taevases templis lööb hommikukella
Sinu vend, kelle kätte on antud suurpäevade tund;
kelle tulekust, kuldsetest kingadest näed Sina und.

  • "À la Rabindranath Tagore", lk 99


Küll siis on hää, kui ingel valvab
pääd panna patju puhkama,
ei mõtelda, mis une halvab:
muud puhkust ilmas ma ei saa.

Kuid siiski tervid öösid vahel
pean mööda saatma uneta,
kui kõliseb kõik ilm kui ahel
ja mind on pandud kuulama.
/---/
Ma kuulan kurbi appihüüdeid
ja ingel kuulab minuga;
ma vaatlen inimeste püüdeid
ja ingel vaatleb minuga.

Ma tean kõik, mis elu halvab,
ja ingel teab minuga.
Oh siis on hää, kui ingel valvab,
siis puhkan ma, siis puhkan ma.

  • "Inglile" (1917), lk 105

Tema kohta

muuda
  • Momendi rühmast rääkides on põhjust lähemalt peatada ainult kahe autori, Visnapuu ja Rohti juures.
Marie Heiberg, kes varem juba mitme romantilise ja nii sisuliselt kui vormiliselt uduse ning plastikata raamatuga on esinenud, suudab vaevalt albumis leiduva mõne luuletusega oma poolt Momendi rühma põhjusmõtete selgitamiseks abiks olla. (lk 251)
  • Momendi autorid lugedes saan ma nende hingeelust imeliku aime. Nad katsuvad meis kaastundmust äratada, tundmust äratada tundmuste vastu, mis nad ise mitte ei ole tunnud. Ja nad katsuvad meid sundida vihkama nähtusi, mis neile enestele ükskõik on. Ah, kõik on neile ükskõik!
Marie Heiberg kirjutab:
„Nii üksi istun mina
täis rasket väsimust,
ka oma laulu luua
ei ole igatsust." (lk 253)
  • Kaua pärast eelmiste lehekülgede kirjutamist lugesin veel „momentistide" uuemaid väljaandeid: Richard Rohti Üksinduse meeleolud, Marie Heibergi Enne viimset päeva ja broschüri Roheline moment.
Viimase lahja vihu napp ilukirjanduslik osa meeldis mulle enam kui kõik selle rühma siiamaalsed kirjutused. Nii Henrik Visnapuu ja Alfred Variku salmid ning Richard Rohti skits Silhuettide tants. Neis vilksatas paiguti seda tulukest, mis eelmistes töödes asjata olime otsinud.
Kuid Rohti ja Heibergi uued raamatud täitsivad mind pettumusega. Ei midagi uut! Kõik vana, veel halvem kui vana! Palju paberit, ilusat paberit täis tühji sõnu. Palju halba maitset, piinlikku pretensioni ja kulturikehvust.
Ja lugedes neid paberist sõnu vaheldamisi sõja telegrammidega, mis raudset elu keelt kõnelevad, valdas sügav haleduse tunne: Kajab inimkonna ääretu kannatuskisa, — kui otstarbetud ja tühised näivad need blaseeritud ja poseerivad raamatud! Leegitseb maailma tulekahju, — keda võib soendada paberitule kahvatu lõke! (lk 256)
  • Friedebert Tuglas, "Üks moment paberist labürindis", Vaba Sõna, nr 7/8, 1914, lk 250–256

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel